Nälgivate punanäitlejate karjed ei ole meie kõrvus veel täielikult kustunud, kui kokkuvarisevalt kultuuririndelt kostab uus meeliülendav seakisa – kommunistlikud kultuurilehed peavad tooma oma ohvriannid kliima ja ilmasõja altarile. Kärped kolgivad korralikult kõikvõimalikke kväärakaid, lesbiste, humanitaarmilitariste ja uushungveipinge-kliimapiidreid.
Kultuuriajakirjandus peab vabatahtlikult, omal valikul ja rõõmuga andma ära 150 000 okupatsiooniraha. Ise otsustad, kes ilma jääb. Kommunistid lohutavad ennast sellega, et esialgu veel ühtegi homolehte ei suleta ja vallandatakse ainult tehnilisi töötajaid – ideoloogid jäävad punanurkadesse edasi vinduma ja ebakindla homse ees värisema. Kordan, esialgu.
Korraliku koslepi saavad aga kommunistlikke lehti täis kirjutavad skribendid, rearevolutsionäärid, lihtsad kirjamadrused ja agiitköögitüdrukud. Aga vaata see honorar, see niigi lahja kopikas jääb veelgi kiduramaks, ennegi oli poolläbipaistev ja kaalutu, nüüd on siis täielik vaesus, propavaesus, kui soovite.
Pisiasi, aga meeldiv, egas kultuurkommunistid ole miskid rantjeed ja ots otsaga välja tulevaid reinraudasidki on nende hulgas vaid mõni üksik. Raskeks läheb, vee võtab silma. Karjete maitsestamiseks soovitan toimuva kõrvale kuulata ajatut klassikat Marc Bolani pärandist – Children of the Revolution ja lugeda Jaan Oksa juttu “Hallitanud kopikaid”.
Kommude üle on alati nalja visatud, kui Bolani loole veel midagi lisada, siis ehk Pulp – Cocaine Socialism ja Lembit Kurvitsa kerjamise memuaarid,”Kakskümmend viis luuletust,” Tallinn, Huma, 2001 – see on ikka kange kraam, võtab luuni välja. Meie revolutsionäärid ei sõida Rolls-Roycega ringi ja kokaiini puudumise tõttu jääb raske valik: antidepressandid,10 eurine diileritablett või lauaviin.
Kes on lugenud Müürilehte, Vikerkaart, Värsket Rõhku või seda äraneetud Sirpi, teab millise kohutava saastaga on tegemist. Võta üks ja viska teist, lillaroosad limukad, usinad globalismi-satanismi tallalakkujad, verejanulised perverdid ja väärikate eestlaste mõnitajad. See neomarksistide lesbiline seltskond ei jäta eales kasutamata võimalust, et immigratsiooni või süstalt ülistada. Ka laste kohitsemine pole neile võõras.
Ulutakse ja haugutakse kaasa mistases globaalse kisakooriga. Mis kultuurist saab rääkida Värske Rõhu raske juhtumi puhul, tulemus on null, mitte et Looming palju parem oleks, ei ole. Ärkleva Põhu toimetajad on nomenklatuursed hälvikakivistid või hämar ollus, kes imbunud püünele ebakindlaid ja sogaseid abieluliine pidi. Haledad ja võimetud toimetajad on toonud kirjandusse hall-lilla nais- ja kvääraktrosside põlvkonna, millist enne pole nähtud. Jälk.
Loominguliselt marginaalne, poliitiliselt marutõbine ja stalinistlikult jõhker on kogu see maailmapäästjate-persevestide porukas. Oi, kuidas nad on vaenanud Eestit, eestlust ja meie väheseid säilinud kultuuritraditsioone. Tegemist on kirjeldamatu nurjumise ja teadliku soorosliku sabotaažiga. Ka stalinistlik nooraktiiv ei olnud loominguliselt nii mannetu. Stalinilistidel on vähemalt Smuul, Laht ja Suislepp ette näidata, mis teil on? Sveta Grigorjeva ja tema 40 kikkis vändaga neegrit? Vähevõitu.
Kõik saab selgeks, kui võrrelda rähmaste silmadega topiseid kasvõi nakipõlvkonna elujõu, säravate annete ja tänaseks hindamatu panusega. Aga võrdleme dashi, piinamise mõttes, kurjusest ja kättemaksuihast ajendatuina, et koerale koht kätte näidata. Paneme ärklevate põhklaste kõrvale arbujad, nooreestlased, kuuekümnendad, Kostabi Seltsi ja Ji kirjastuse võimsate rühmad. Pole midagi võrrelda, mitte midagi. Tühi koht, vedel väljaheide.
Olid ajad, kirjutati raamatuid, tehti möllu ja kirjanduslugu, põleti heleda leegiga ja lummati laiu lugejate masse. Ja nüüd? Mitte midagi peale uuskommunistliku, kultuurmarksistlikku ja globalistliku ila ning haigete perverssuste. Ega te ometi ei taha öelda, lugupeetavad, et mõned pärnitsate, vilude või pihelgate raamatud kõlbavad lugeda. Ei. Kindel ei, ekspert ütleb: hukata. Elu läks.
Raske ja piinlik on meie punaskribentide elu, andud täielikult võõrvõimule, keerad ette, mis ette keerata on, üritad lõõgastuda ja nautida. Aga orgasm jääb unistuseks, globalism jõuab kiiresti totaalse sõja ja fosforiidi röövimise etappi ja sinu paigutused kliima, feminismi ja vikeraugu alal pole enam olulised. Hea isuga maailmarevolutsioon pistab su pintslisse – esimene suutäis, see hallitanud 150 000 on juba läinud.
Ei ole hullu, varsti läheb ka ülejäänu ning punanurgad pannakse kinni, kas teid suletakse valge fosfori või tagumise jalaga, mis vahet siin on. Ärklev põhklane on oma töö teinud, ärklev põhklane võib koos kõige muuga kuradile kerida. Selline on satanism. Selline on maailmarevolutsioon, selline on röövimine, selline on inimvaenulik poliitika, mida sa kaabakas, oled oma karvutu rinnaga kaitsnud. Ise tegi. Paras.
Ajatud küsimused, kuidas saada lahti reeturkulturnikutest ja kuidas neid karistada, on lahendatud. Sanktsioonid on formaalsed. Polnud küll nii mõeldud, aga välja tuli siiski päris hästi. Loodame et läheb veel paremaks. Ja mis põhiline, nii hirmul punareied hakkavad nüüd tõsiselt homse päeva ees värisema. See pole sul enam klaasikese peenema Iisraeli veini taga kliima pärast muretsemine.
Asi on tõsine, mure eksistentsiaalne. Mõtle nii, kommunist, armetu onkiloon, asi on ikkagi sinus, sinu valitus on õige, aga sa ise pole piisavalt pingutanud. Kui sa oleksid ikka rohkem ja kirglikumalt kväärjuhtkirju vorpinud, poleks aega oma lollide käsikirjade peale kulutanud, siis oleks sind märgatud.
Oleks mõnda piidritoimetusse tööle võetud ja ehk ka kirjanikupalk taskusse topitud, abiks ikka. Muret poleks, saaks süüa ja soojas toas magada, ka pikemas perspektiivis. Nüüd on aga asi kohe päris halb, ei teagi, kas veab kliimakatastroofini välja. Kindel ei ole. Oi kui hirmus on, kui sinu lillaroosa mull heleda plaksuga lõhkeb, polegi enam kuskil olla. Enam ei ole ja ei tule ka. Lõpp. Häbi lõpp.
Kender läks vara ära, tema töö jäi pooleli, Sirp roiskus kuidagi siiamaani. Aga probleemiga tegeletakse, probleemi lahendatakse, kultuurisaast hävitatakse koos Eesti riigi ja rahvaga. Kui sa arvad, et kultuurkommunistre ei tuleks ainult näljutada, et nad tuleks ka riigireetmise eest kohtu alla anda, siis vali Sven Sildnik riigikokku. Nad tapavad juba oma kommunistlikku nomenklatuuri, sinul pole mingit varianti. Vali paberil, vali elu!
Sisepaguluses 12.10.2024
