Nõukogude ajal ütles ühe asutuse juht, kui nägi paberilt, kui palju on tema ehitusele toodud kruusakoormaid, et kui autojuht on kalluri peal töötanud viis aastat, võiks ta kohtuta kinni panna; ja kui ta on töötanud selles ametis kümme aastat, võiks ta kohtuta maha lasta – sedavõrd palju oli ta selle ajaga riigilt varastanud. Nimelt kirjutasid juhid kõvasti koormaid juurde.
Sama võiks tegelikult väita ka võimupoliitikute kohta ja kui nad polegi oma “nokka kastnud” (Sitsiilia maffia väljend), siis on nad selle võrra riiki reetnud – ja see reetmine väljendub selles, et nad on hävitanud rahva ja kodanike usu oma riiki. See on riigireetmine igal juhul.
Eestis on juba väga suur mass inimesi, kes ütlevad, et see riik ei ole nende riik. Teised vaidlevad vastu, et võimukampa ei saa riigiks nimetada, aga kui lisada juurde veel tohutu kamp võimulolijate heaks töötavaid ametnikke, kes tegelevad rahva kahjustamisega, siis on õigus pigem esimestel.
Alexandre Dumas`i raamatus ütleb nimikangelane krahv Monte Cristo ligikaudselt nii, et kui ühiskond tegeleb tema hävitamisega, siis temal pole mingit kohustust seda ühiskonda aktsepteerida. 17 aastat süütuna vangis istunud krahv oli selleks ajaks saanud hiigelvaranduse omanikuks ja võis ühiskonda eirata, meil on see mõnevõrra raskem.
Igal juhul töötab riik praegu sajaprotsendiliselt oma rahva vastu, rullib tast üle, nagu Nursipalus; valetab, nagu Reformierakonna ja Kaja Kallase huuled; ei pea tema arvamust millekski, nagu rohepöördes ning lämmatab ta maksukoorma ja hinnatõusudega. Sellise riigi eest ei ole mõtet sõdidagi. Aga ega eestlased Stenbocki maja või superministeeriumi pärast muretsegi – kui nad relvad tõstavad, siis selleks, et kaitsta selja taga asuvat kodu ja peret, mitte Kristen Michali või Kaja Kallast (nende nimel ei hakkaks keegi eluga riskima).
Ukraina sõjas ongi lahti seletamata üks oluline moment – miks nii paljud noored mehed pagevad välismaale ega kaitse oma maad? Ilmselt on väga paljud näinud ja ka enda peal tunnetanud Ukraina üdini korrumpeerunud süsteemi, mis on sama määndunud ka sõja ajal – nii mõnigi arvab, et miks ta peab ennast täissöönud pistisealtide ametnike pärast Donbassi kaevikutes kükitama? Noored lahkusid Ukrainast ka ammu enne sõda, sest ei näinud kodumaal mingit tulevikuperspektiivi.
Ka Eestis võib olla üsna palju neid, kes võitleksid Eesti maa ja eesti rahva, aga mitte riigivõimu või ühiskonna nimel, samuti neid, kes selle Eesti eest enam ei sõdiks, vaid tõmbaks esimestel sõjatundidel “uttu”.
See ongi Eesti viimase enam kui kolme aasta valitsuse suur kuritegu – nad on paljudelt võtnud usu oma riiki. Kui inimesed oma riiki ei usu ja temas hoolijat ei näe, pole sellel riigil enam pikka pidu. Valitsuse propaganda on samas kõva, kõrgete maksude üle “virisejad” saavad kohe Putini agendi sildi külge ning iga protestiliigutus kinnipigistatud kõri vabastamiseks tembeldatakse riigivastasuseks.
Kui inimesed ei hooli enam oma riigist, siis ei hooli nad ka seadustest. Praeguse üha kasvava maksukoormuse puhul on kindlasti palju neid, kes eiraksid seadusi ja “viiliks” maksudest kõrvale – paraku on riigil loodud väga võimas maksurepressioonide aparaat, mis kerib protestija ruttu oma hammasrataste vahele. Hea näide on Eesti Energia, kes laob inimestele üha uusi tasusid kaela ja tõstab tariife, kukkudes ise esimese suurema tormiga põlvili – aga katsu neile elektriarve korra maksmata jätta, on inkassopuuk kohe kaelas ja imeb verest tühjaks.
Kahtlemata on Eestis võimalik ka seaduste raames maksudest mööda hiilida ja paljud seda teevadki, aga suuremaks probleemiks võib kujuneda see, kui röövivast riigist eemaldunud inimesed ei hooli enam sellest, kui näevad kedagi teist seadusi rikkumas – veendumus, et kui riik röövib meid, siis tulebki ise võtta sealt, kust saab, tuleb väga ruttu. Eestlased on seni väga seaduskuulelikud olnud, aga see ei pruugi lõputult kesta – eriti kui vaesena polegi muud varianti, kui seadustele vilistada. Passiivne seadusetus on sama ohtlik kui seaduste rikkumine, kuid seal on juba raskem kedagi “mittenägemise” eest karistada.
Vähemalt sotsiaalmeedia järgi otsustades aga levib Eestis kiiresti arusaam, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Inimesed arvavad, et las see elektrihind olla pealegi laes, seda kiiremini katkeb miski ja kõik kukub kokku: ettevõtlus läheb pankrotti või lahkub ja investorid ei tule nii kalli elektri peale, inimestel aga pole enam millestki maksta. Kui kogu süsteem kokku kukub, siis peab midagi muutuma ja vaevalt, et halvast veelgi halvemaks minna saab.
Samamoodi pakutakse sotsiaalmeedias, et las nad ehitavad oma päikeseparke ja tuulikuid, kui kord selgub, et nendele lootmine oli utoopia, siis hakkab ehk pendel tagasi langema. Kannatame küll kõik kollektiivselt ning tuulikud ja paneelid jäävad meid mürgitama, aga vähemalt hullus saab otsa ja saab hakata kõike taas üles ehitama. Nii arvatakse ka maksutõusude kohta – las aga laovad uusi makse, seda kiiremini selgub, et maksukorjamisele rajatud ühiskond ei ole võimeline majanduslikult eksisteerima ja kui me oleme põhjas ära käinud, saab uuesti ülespoole ronima hakata. Või et las meie kiiresti kasvav moslemikogukond teeb oma esimese radikaliseerumise ära ning kui kellelgil superministeeriumist lapsed pühasõdalastelt nuga saavad, siis tuleb ehk mingi leinasegune pohmell ka.
Kahju on vaid sellest, et kõik see kassiahastuses ärkamine tuleb pärast seda, kui maa ja rahvas rängalt haiget on saanud ja võib-olla igaveseks sandistatud. Aga ükski ebanormaalne ühiskond pole kunagi püsima jäänud, ka kõige võimsama totalitarismi vastu on üles tõustud või on see ise kokku kukkunud.
Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 kafkalik majandusmudel kukub varsti kokku, sellest lihtsalt ei saa midagi tulla – jõukus tuleb siiski väärtuste loomisest, mitte maksude kogumisest. Kuna rahvast praegu ilmselgelt protestidele enam ei saa, siis peitubki lahendus vaesuses, pimeduses, näljas, ebaturvalisuses – kui riiki sellesse mutta surutakse, siis peab keegi kord ennast liigutama hakkama. Vaadake või filmi “Näljamängud” – meil on “tsoonideni” veel pikk maa minna, aga sinnasuunas me läheme ja kord tuleb sõda ka Kapitooliumi.
Uued Uudised
