Rootsis ilmus äsja raamat “Meelõks” (Honungsfällan) Swedbanki telgitagustest, mis üritab lina kergitada teemalt, millest Eesti poliitikud ja asjasse puutuvad riigiametnikud häbelikult vaikivad. Nimelt kui palju võib rahapesuoperatsioonide käigus Vene eriteenistustel olla õnnestunud siin värvata ja/või kompromiteerida poliitikuid, kõrgeid pangandustegelasi ja juhtivaid politseinikke.
“Meelõksus” on juttu Vene FSB värbamisoperatsioonidest Swedbanki Rootsi peakorteris, kuid kahtlase päritoluga raha liikus ju ometi selle Eesti filiaali kaudu.
Kõik on kontrolli all
Üks mu hästi informeeritud tuttav politseistruktuuridest ütles kord, et Venemaaga seotud rahapesu puhul pole olnud midagi juhuslikku. Rumal on arvata, et Vene erikontorites midagi kogemata ei nähta või ei teata. Iga suurema summa liikumist riigist välja, olgugi seal taga pealnäha suvaline firma, kontrollib mõni eriteenistus. Olgu siis eesmärgiks kedagi värvata, kompromiteerida, et edaspidi värvata, või lihtsalt infot hankida. Vene pankades on eriteenistustel tööl omad inimesed, nn kuraatorid ja taolisele kontrollile allutamine on toimunud juba ammu, Vladimir Putini võimule tulekust saadik.
Nõnda on raamatu Meelõks pealkiri üsna sümpoolne. „Meepott” ehk suur rahasumma on liigutatud Venemaalt või Rootsist Eesti panka, nagu see enne koroonakriisi oli tavaline. Pealtnäha on rahal natuke hämar päritolu. Näiteks on selle teele saatnud ettevõte väike või üsna tundmatu ja Eestiski vastuvõtnu samasugune.
Edasi vaadatakse ida pool, kui väärtuslikud on kärbsed, kes „meelõksu” külge kleepuvad. Nõnda käis see 1990ndatest kuni peaaegu tänase päevani, mil Vene-Ukraina sõda olukorda mõnevõrra muutis.
Rootsi on Eestiga võrreldes suur riik. Seetõttu on puhastustöid seal ette võtta lihtsam. Eestis on aga poliitikute ja kõrgemate ametnike ring on üsna kitsas. Nõnda on juhtunudki, et märkimisväärne hulk on möödunud aastatel keepunud rahapesu meepoti külge ehk teinud tiivad rasvaseks või rahaseks.
Kuna rasvaste tiibadega kärbestest sõltub omakorda paljude väiksemate ehk alluvate s(t)aatus, siis kukub välja üks suur pirisev ringmäng ja üksteise seljataguse kaitsmine.
Rahapesu pole põhieesmärk
See aga ongi Vene poolelt vaadatuna rahapesuoperatsiooni eesmärk. Oluline pole mitte see, et mõne ärimehe hämaravõitu summad mõne Eesti panga kaudu takistamatult Läände jõuaksid. Vaadatuna läbi eriteenistusliku prisma on vastaspoolele kasulik ringkäenduse soodustamine ja võimalikult paljude inimeste kompromiteerimine. Ja edasi, et oma olulistes ametites püsiksid võimalikult palju end kompromiteerinud tegelasi, kellega on mugav manipuleerida nii info saamise kui oma inimeste võrgustiku hoidmise mõttes. Ja isegi, kui mõni neist juhtub kinga saama, peaks ta taas maanduma mõnele olulisele positsioonile.
Eesti avalikkus teab praegu Swedbanki rahapesuafääri kohta valdavalt, et süüdistuse sai Swedbanki peakonteri tegevjuht Brigitte Bonnesen. 2018. ja 2019. aastal oli ta korduvalt esitanud eksitavat teavet selle kohta, kuidas Swedbanki Eesti filiaalis tegeletakse rahapesu tõkestamise, avastamise ja sellest teatamisega. Teda süüdistati veel kelmuses ja turumanipulatsioonis. Septembris mõistis kohus Bonneseni 15 kuuks vangi.
Rootsi ajakirjanikud Axel Gordh Humlesjö ja Lars Berge paljastavad oma raamatus nüüd, et asi pole peamiselt mitte mingite Vene või Ukraina oligarhide hämara raha loputamises, vaid et Vene julgeolekuteenistus FSB on Swedbanki süstemaatiliselt ära kasutanud enda huvides.
Nad said vihje 2020. a kevadel, kui uurivate ajakirjanike kontoris Stockholmis telefon helises. Möödunud oli aasta ajast, kui nende meeskond oli toonud avalikkuse ette Swedbankiga seotud rahapesu. Vaid kuu aega pärast uudise ilmumist oli Swedbanki juhatus vallandanud tegevjuhi Birgitte Bonneseni, millele eelnes Rootsi politsei reid panga peakorterisse. Nüüd, aasta hiljem teatas allikas, et panga juhtkond on ennast lasknud Vene eriteenistuste poolt kompromiteerida.
Peaasi on leida nõrk koht
See kõik algas kui keegi panga juhtidest oli ostnud 500 euro eest seksi kõrgtaseme prostituudilt Moskva hotellis Metropol. Võib arvata, et see oli linti võetud. Moskva näis nagu sädelev pidu.
Kui panganduse toona veel keskastmejuht jõuab tagasi kodusesse Rootsi, on tal naist raske unustada. Mees lõi temaga suhte ja liikus ühtlasi ametiredelil ülespoole. Side kahtlaste tehingute kohta sügavalt silmil.
Aga samamoodi oli side silmil tema kolleegidel. Kelle puhul ei töötanud kompromiteerimine, selle puhul lihtlabane ahnus ehk tulemustasud.
Rootsi ajakirjanike raamatus kirjutatakse nüüd, et kasuminõuded ja nõrk korporatiivkultuur tegid panga pimedaks kõigi kõrge riskiga klientidega seotud ohtude suhtes. Samas edastati avalikkusele sõnumit, et Swedbanki näol on tegemist suure sotsiaalse vastutustunde ja kõrgete eetiliste väärtustega rahvapangaga.
Kahtlaste, Baltimaadega seotud tehingute kaudu liigutati kokku 40 miljardit Rootsi krooni (ca 3,5-3,8 mld eurot). Seosed Venemaa ja Ukraina oligarhidega olid selged. Lisaks püüdis panga juhtkond raamatu autorite arvates kahtlasi tehinguid maha vaikida. Kuigi raamat Meelõks keskendub valdavalt Swedbanki Rootsi peakontorile, tasuks meenutada, mis on sel taustal Eestis toimunud.
Rootsi kiiluvees algatas Eesti Riigiprokuratuur uurimise – midagi muud ju üle ei jäänud – ja esitas 2022. aasta märtsis Swedbank Eestile ja selle endistele juhtidele kahtlustuse enam kui 100 miljoni euro ulatuses rahapesus.
Kahtlustuse said Swedbank Eestit juhtinud Priit Perens ja Robert Kitt ning juhatusse kuulunud Ulla Ilisson, Heiki Raadik, Vaiko Tammeväli, Rait Pallo ja Kaie Metsla. Lisaks veel Swedbank Eesti endine rahapesu osakonna juhataja Toomas Tuuling ja kliendihaldur Aleksei Averson.
Päädis see kõik muidugi mitte millegagi. Tänavu veebruaris teatas peaprokurör Andres Parmas ERRi vahendusel: „Oleme täna olukorras, kus oleme tõenditega tuvastanud Eestis toimunud rahapesule viitava tegevuse ja rikkumised Swedbankis, aga meil pole piisavalt infot, et pidada eelkuriteo toimumist tõendatuks. Ilma selleta Eesti seaduste järgi rahapesu võimalik pole ja seega pole meil võimalik selles kriminaalasjas süüdistust rahapesus esitada ja kohtusse saata.”
Teisisõnu, prokuratuur möönis, et raha küll pesti aga vastutusele võtta kedagi ei saa, sest Venemaalt saadud tõendid olevat „poliitiliselt kallutatud”.
Tohutu tulu pimestas
Täpsemalt öeldes viidi Venemaa õiguskaitseasutuste hinnangul 2011.–2014. aastal riigist ebaseaduslikult välja neli miljardit rubla väidetavast kelmusest saadud raha, mis liikus seejärel Swedbank Eesti pangakontode kaudu. Toonases vääringus oli see 81 miljonit eurot. Nüüd, viidates poliitilisele olukorrale kuulutati kõik saadud tõendid tühisteks.
Muidugi sooritati sellega teene Vene eriteenistustele, kelle huvides ei ole, et kedagi siin vangi pandaks. Kui uskuda Rootsi ajakirjanike äsja ilmunud raamatut Meelõks, käisid taolised rahapesuoperatsioone end kompromiteerinud pangajuhte ära kasutades. Nende vaadet edasi arendades: vale oleks ilmselt arvata, et Vene eriteenistustes piirduti vaid Swedbanki Rootsi peakontori mõnede töötajate lõksu meelitamisega.
Taolistes kompromiteerimisoperatsioonides mängivad eriteenistused mõistagi inimese nõrkadele kohtadele. Mõnele meeldib alko, mõnele narko, mõnele naised jne. Oluline on mis? Et kompromiteerinud isikud säilitaksid kõrge positsiooni ühiskonna nn eliidi hulgas, sest siis on nendest kasu. Isegi siis, kui mõni skandaal avalikkuse ette tuleb. Rootsi õiguskaitsjad suutsid pangagrupi juhi Bonneseni kaudu läbi viia vähemalt näidispoomise.
Kui tulla veel korraks tagasi raamatu “Meelõks” juurde, siis autorite arvates oli peamine põhjus, miks pank kujundati Vene eriteenistuste tööriistaks, panga juhtkonna naiivne suhtumine laienemisse Baltimaadesse, Venemaale ja Ukrainasse. Tohutu tulu täiesti uutel turgudel pimestas ettevõtet tõsiasja suhtes, et palju oli valesti. Muidugi tunti kadedust, et Danske pangal taoliste klientidega nii hästi läheb.
Siin panevad autorid suure vastutuse osaliselt Birgitte Bonnesenile, aga ka Swedbanki eelmisele tegevjuhile Michael Wolfile, kes oli aktiivne suurimate tehingute puhul. Michael Wolf oli sunnitud ametist lahkuma 2016. a seoses kahtlase kinnisvaraäriga. Rootsi ajakirjanike väitel on tegemist peo- ja naistelembese mehega, mis muutis tema kompromiteerimise ida poolt hõlpsaks.
Üks “Meelõksu” autoritest Axel Gordh Humlesjö on väljaandele Dagens Opinion öelnud, et pangagrupi juhatuse aseesimees Lars Idermark oli sügavalt mures ja arutas seda teemat mitme juhatuse liikmega, kes pidasid tegevjuhti turvariskiks. Anders Sundström – Swedpanga juht 2013-16 – oli andnud isegi julgeolekuekspertidele korralduse Michael Wolfi järele luurata.
Nõnda annab raamat “Meelõks” ainet sügavaks mõtiskluseks. Seda enam, et üks endistest Rootsi julgeolekupolitsei juhtidest on raamatut kiitnud. Samamoodi nagu Rootsi puhul, pole ka Eesti rahapesujuhtumite taustal küsimus ammu enam vaid labases rahapesus, vaid globaal- ja julgeolekupoliitikas. Samuti majanduspoliitikas, sest Swedbankil on selle üle oluline mõju.
Kelle mänguväljas siis Eesti ikkagi asub? Kui palju võib siin üldse leiduda mitmemõttelistesse olukordadesse sattunud isikuid, kes riigisaladuse lubade saamise mõttes justnagu põhjalikult läbi peaksid olema valgustatud, aga tegelikult seda ei ole?
Kui kõige tuntum näide tuua, siis sotsiaaldemokraadist siseministri Andres Anvelti sundis 2018. a sügisel mäletatavasti suure tõenäosusega tagasi astuma just tema väliköögis tehtud foto, kus rahapesuga seostatud äritegelane istus koduselt, Anvelti politseikuub õlgadel. Foto oli tehtud ajal, mil Anvelt veel kaitseväes juhtkonda nõustas.
Endise kaitsepolitseiniku sel kevadel ilmavalgust näinud raamat “Sündikaat”, kus valdavalt on juttu rahapesust Eestis, kujutab endast eelpool esitatud taustal üldiselt trööstitut lugemist: isegi kui vaid osa sellest sisuliselt ikkagi dokumentaalsest raamatust tõele peaks vastama.
Avaneb nukker pilt, kuidas kõrgemad politseitegelased, poliitikud jt on kleepunud ümber rahapesu meepoti, ja tantsivad ida kuraatorite näpunäidete järgi, samal ajal üksteise seljatagust kaitstes. Rootsi ajakirjaniku raamatule sobiks sama hästi pealkirjaks “Sündikaat” ja Eesti endise kaitsepolitseiniku omale “Meelõks”.
Nõnda pole imeks panna, et 2021. a veebruaris lõpetas Eesti valitsus lepingu FBI endise peadirektori Louis J. Freeh´ga, kes esindas Ameerika Ühendriikides Eesti huve seoses rahapesu-uurimistega. Volitused anti edasi endisele kriminaalpolitseinikule Indrek Tibarile, kelle ülesandeks oli 2007-2012 tegelemine finantskuritegevuse tõkestamisega algul Hansapangas, hiljem Swedbankis.
Mingit huvide konflikti siin ei nähtud, ehkki endisele FBI juhile heideti samas ette ühe Vene kliendi kunagist esindamist.
Fakte kandikul ei toodud
Swedbanki kaudu toimunud rahapesukahtlusega tehingud on teatavasti aga vaid väikene kild mosaiigis. Danske kaudu „köeti” siit teatavasti läbi suurusjärgus 200 miljardi jagu kahtlast raha. Kahtlast seetõttu, et rahapesu tuleb iga summa puhul eraldi ära tõestada ehk leida eelkuritegu: maksupettus, narkotehing vms.
Kahtlaste rahavoogude liikumise kuldaja rahaminister (2009-2014), reformierakondlane ja praegugi rahaminister Jürgen Ligi selles osas vastutust pole võtnud – isegi mitte poliitilist.
“Minu ajal, 2014. aastal finantsinspektsioon Danske riskid avastas, ent rahandusministril olnuks šanssi rahapesujuhtumeid ära hoida või selles süüdi olla vaid siis, kui faktid oleks toodud kandikul ja enne, ja eriti jabur on näpuga näidata veel peaministrile,” on Ligi teatanud Eesti Päevalehele.
Tema sõnade taustal – isegi kui oletada, et valitsuse tasandil mitte keegi peale pankade endi ei teadnud küsitava päritoluga miljardite liikumisest Eesti kaudu – tuleks korraldada eraldi uurimine, miks kandikukandjat siis ikkagi ei saabunud. See tähendab, et üks või mitu riigiameti juhtkonda olid vähemalt ebakompetentsed – kui leebelt oletada.
Eesti Vabariigi prokuratuur tegeles sel ajal süvenenult omavalitsustegelase Aivar Soobi 200-eurose bensiiniarvega, tema kolleegi Kajar Lemberi juuksuriskäigu ning Kaur Kenderi avaldamata, pornosugemetega raamatuga.
Samas olid need numbrid, mis pidanuks võimukoridorides küsimusi tekitama, kõik ju avalikult kättesaadavad.
Nii on finantsinspektsiooni konverentsil 4-5 aastat tagasi esitletud andmeid, mille järgi saabus Aserbaidžaanist siinsetele mitteresidentidest firmade arvetele Eesti pankades sajandivahetuse paiku ehk vaid paarkümmend miljonit dollarit aastas. 2012. aastaks oli see, tõenäoliselt Aserbaidžaani võimuladvikuga seotud summa kasvanud 800 miljoni dollarini ning 2013. aastaks ligi 1,7 miljardi dollarini – nõnda ka 2014. a.
Üldse võis ja võib Eesti Pangast leida neil aastatel Eesti panku tabanud, suures osas Aserbaidžaani ja Venemaa päritolu “taevamanna” kohta igasuguseid huvitavaid numbreid. Kuid see ei paistnud toona võimukoridorides ega jõustruktuuride tippudes mitte kedagi huvitavat. Keskastme politseiohvitseride motivatsioon lähenes neil aegadel mõistagi nullile. Keegi ei taha lõpmatult tegeleda mõttetusega ehk tähelepanu juhtimisega kuriteo märkidele, mida keegi märgata ei taha. Ja mõistagi ei viinud keegi kandikul rahandusminister Jürgen Ligile küsimust, kuidas saavad hiiglaslikud, meie panku läbivad rahavood pärineda riikidest, millega meid seovad vaid minimaalsed kaubandussuhted.
Rahapesu kuldajastu alguses, 2000ndate saabudes oli skeem veel lihtne. Eestis kuuluvate firmade kontodele kanti hiigelkogustes Venemaalt pärit hämara taustaga rublasid, mille rahapesu organisaatori inimesed võtsid Eesti pankadest välja sularahana, kas eurodes või dollarites, ning toimetasid tagasi Venemaale. Hiljem, nn Danske ajastul tulid sularaha tassimise asemele ühepäevafirmad ehk odnodnevkad.
Nõnda nagu eelpool öeldud, polnud siin kohta juhustele. Summasid on siia liigutatud sellepärast, et Vene pagunikandjatest kuraatorid olid sellise loa andnud. Lähtudes eriteenistuste nn operatiivsetest huvidest muidugi. Vene riigi seisukohalt on see muidugi kokkuhoidlik: värbamis- ja luureoperatsioonid, sh agentuuri „toitmine” on täiesti isemajandav. Ehk siis kulusid on kandnud sealsed tööle pandud ettevõtjad-äritegelased.
Vene eriteenistuste ohvitseride jaoks on mingite pattudega vahele jäänud ärimehed, olgu pealtnäha mistahes tähtsad oligarhid, lihtsalt öeldes tühjad kohad. Viisakamalt öeldes objektid või kulumaterjal.
Samamoodi on objektid või kulumaterjal nende Eesti nn eliiti kuuluvad kontaktisikud poliitikute, pangandustegelaste, endiste või praeguste politseinike hulgas. Pole vaja mingit filmidest või raamatutest pärit labast ähvardamist. Targad inimesed mäletavad või teavad ise endi nõrku kohti.
Ja muidugi seda, mis juhtus Danske Eesti haru juhtinud Aivar Rehega.
Tegelikult ei midagi uut
Seda, kui hoolega jälgis tšekaa-GPU 1920ndate alguses väärisasjade ja kulla liikumist Eesti kaudu Läände, et kas kõik on ikka kontrolli all, võib näha vanast Tallinnfilmi mängufilmist „Briljandid proletariaadi diktatuurile” (1975). Ja kui midagi ei ole kontrolli all, tuleb see iga hinna eest kontrolli alla võtta. Kui ilukirjanduslik ja toonane ideoloogiline osa maha koorida, on see film peaaegu et dokumentaalne.
Lääneriigid olid teatavasti tehingud noore Nõukogude Venemaaga blokeerinud. Seetõttu avas 1920ndate algul Eesti kaudu Läände voolanud kuld, mis pärines nii tsaari-Vene varamutest kui tšekistide korraldatud läbiotsimistelt, võimaluse näljahädas uuel riiklikul moodustisel siiski kaupu osta. Ei midagi juhuslikku. Kõik seisis arvel ja käis tšekaas-GPUs eriosakonda juhtinud Gleb Boki valvsa pilgu all.
Eestist tegelesid kulla vahendamisega Läände ehk embargo murdmisega teatavasti erapangad Scheel ja Co, Pung ja Co ning Harju Pank, aga ka Eesti Pank ja Rahaministeerium. Kõik meepoti ümber sekeldajad rikastusid ülihelikiirusega. Vägesid juhtis Konstantin Päts isiklikult.
Ta arvas koos rahandustegelase Georg Westeliga, et päris õige Vene eldoraado ootab alles ees. Stalini võimule tulek pööras siiski teistsuguse lehekülje. Eesti Pank finantseeris sel ajal eelistatult Vene turule suunatud ettevõtteid.
Kõige rohkem dividende kasseeris Venemaa otsesemalt või kaudsemalt 1940.
Virkko Lepassalu
