Ma vihkan vabandamist täiega, mu meelest ei ole see normaalne, kui sa midagi teed, siis tee õigeid asju ja kui oled eksinud, siis salga ja süüdista kedagi teist, vabandamine jätab mulje ebakindlusest, pugemisest, nõrkusest ja ütleme otse välja, mehemeele puudumisest. Teine asi, erijuhtum, on siis, kui minu rotveiler hammustas teid tagumikust ja ma tunnen sellest salaja siirast rõõmu.
Siis ehk jah, loll loom, ise ta vabandada ei oska ja kui mina vabandan, siis ehk ei anta asja politseisse, umbes nii. Hädavabandus. Siiruse ega nõrga iseloomuga pole siin midagi tegemist. Seega ma möönan, et kuigi vabandamine ei ole väärikas ega aus tegevus, võib sellest keerutamisest ja simuleerimisest vahel kasu tõusta.
Parem muidugi kahju, väikese kaotuse võib alati sisse võtta, kui strateegia on õige ja sõja võit kindel. Minu kirjandussõja võit on kindel, just lõpetasin suurepärast teose kirjutamise “( : ) 22. alandamise eesmärgil riiklikult rahastamata käsikiri turuhinnaga 831942 eur” – suurepärane teos, mida on Runnelil, Kareval või Tinnuril sellele vastu panna? Mitte midagi.
Osundan: “Ma ei loobi pärleid ega granaate sigade ette.” Klassika. Luuleraadios sai tehtud ligi kolmetunnine saade sarjas Unustatud luuletaja, kommunist Harald Suislepast pole keegi kunagi andnud ammendavat ülevaadet, aga sellist analüüsi on väga vaja, sest jälgi jätmata ajaloo lampkasti kadunud protopederastide põlvkond ja selle värvikas esindaja Harald olgu meil alati silme ees, et mõistaksime, mis inimeseloomaga juhtub, kui ta ome hinge, moraali ja mõistuse eest hoolt ei kanna.
Pärast staliniste ja enne kassetipõlvkonda rüvetas kirjandusmaastikut, tõsi sügavamaid kriimustusi jätmata, arvukas protopederastide põlvkond: Paul Haavaoks, Milvi Seping, Tõnis Lehtmets, Helvi Jürisson, Ilmi Kolla, Juta Kaidla, Valeria Villandi jms. Isegi vaoshoitud ja kõike saasta süüdimatult kaubastav kommunistlik kirjandustedus oli protopederastide panuse hindamisel julmalt aus: “Ajastu luulepildis jääb nende looming tagasihoidlikule kohal.” Eesti Kirjanduse Ajalugu V käide, 2. raamat, 1991. Lisada on vaid nii palju, et ajastu oli saast ja luulepilt eriti nutune.
Oleme hetkel jõudnud oma kultuuriga uusstalinismi ja protopederastide asemel laamendavad pornograafilise kirjanduspildi äärel pederastid, enamus neist nimetud, kõik saamatud ja pretensioonikad, kui üldse kedagi nimetada, siis sots Sven Mikserit, kes ole isegi kirjanike liidu liige mitte, ent sellegipoolest on pärjatud liidu romaanivõistluse esikoha ja aurahaga. Vabandan sponsorite ees, ehkki mul pole selle sügavalt eksliku otsuse langetamisega midagi tegemist, häbistatud loomeliidu lihtliikmena olen aga sunnitud ennast alandama.
Minul isiklikult ei olegi vabandamiseks põhjust, ma ei ole keeranud kokku mingit haiget jama, ei algaja kirjaniku ega veteranina, tase on ühtlane, kõrge ja tekitab konkurentides vaimset piina, lugejates aga õnne, väärikust ja rahulolu, võibolla on mu looming üldse ainus asi, mis veel ühe väljasureva rahva kannatusi kuidagi õigustab. Igal juhul pole kirjandusteadus kunagi väitnud vastupidist.
Oleks ju äärmiselt nõme välja surra jälgegi jätmata, ilma vaimse pärandita, möriseva massina, kelle kohta on ajaloraamatus napp märge, eestlased surid välja lollusest ja orjameelsusest – laser tagumikus ja nokulaul huultel. Kui mõni väärikas kirjanik ei pingutaks, siis oleks taoline epitaaf õige, paras ja anaalselt välja teenitud.
Muide, peagi alustan Pärnus loova kirjutamise koolitust, sest pean üheks loomastumise põhjuseks harimatust, võhiklikkust ja kommunistlikust ajupesust tekkinud ekslikke kirjanduslikke eelarvamusi. Nii edasi enam lihtsalt ei saa. Riik on asunud kultuurilise enesehävituse teele ja veab kirjanduse endaga kaasa põhjamutta. Päästu end kes saab. Võin aidata.
Olukord on raske, me kaotame kohe järjekordse võõra sõja, oleme majanduskaosesse paisatud, lapsi pedestatakse, lapsi enam peaaegu ei sünni, paljud meie hulgast on kaotanud terve mõistuse ning usuvad kliimaluule, omuabielu (ise nad mõistetavalt ei homoabiellu), usuvad süstimisõnne ja alatut sõjapropagandat. Vaimne katastroof on totaalne ja fenomenaalne.
Sellises olukorras on kirjaniku vastutus erakordselt kõrge. Poliitikute, teadlaste, ajakirjanike ja muude agitaatorite ning reeturite valed on massiivsed, süsteemsed ning suure raha ja tehnoloogia viimasese sõnaga massidesse paisatud. Kirjanikud võiksid sellele ajupesule, totaalsele valele ja jultunud reetmisele vastu seista, loomevabaduse traditsioonid ja kunstiline tinglikkus kaitseks neid ehk isegi faktikontrolli eest.
Kirjanike hulgas on rasketel aegadel olnud vabu vaime, eelmisest okupatsiooniajast meenuvad Uku Masing ja Artur Alliksaar, kes ei teinud okupantidega mingit koostööd. Hando Runnel ja Heino Kiik tegid küll koostööd, nende raamatud ilmusid kommunistide väljaandel, kuid nad jäid oma rahva ja terve mõistuse positsioonile, au neile.
Tänu kiikede ja runnelite, keda mõistagi ei olnud ülemäära palju, oli kirjanduse maine hea ja loetavus otse fantastiline. Kirjanik oli prohvet, märter ja parreesia. Tõerääkija. Valusa tõe kiuslik ja kuri meeldetuletaja. Kahjuks on kirjanik tänapäeval pederast. Ei oska võimalusi ära kasutada, ei ole tal väärikust, turuhinda ega lugejat. Juhmike teeb satanistidest globalistidele anaalset allhanget. Kõik.
Pedekirjanik häbistab iseennast ja Juhan Liivi, kellele ta solki kaela kallab, küsimus on vormis, mitte teose kunstilises vormis, vaid kirjaniku tinglikus vormiriietuses, kirjaniku kohustustes, ühiskonna teenri austavas ülesandes, mis igal kirjanikul, parasiit nagu ta on, peaks olema enesestmõistetav ja kohustuslik. Midagi taolist me aga ei näe.
Vene okupatsiooni ajal oli veel mõni eestimeelne ja ka loetav kirjanik, nüüd enam ei ole, miks on see nii? Võin kinnitada, et paar kirjanikku on siiski olemas, mõni üksik. Neid pole küll nii palju kui stalinismi ja küüditamise perioodil, kuid midagi on. Miks me neid ei näe? Tsensuur on julmem ja tehniliselt täiuslik, kirjanike aparaat on veel arglikum ja reetlikum kui eelmise okupatsiooni ajal – aga mis põhiline, igasugune kirjanikuväärikus on kadunud. Usaldus kirjanduse vastu on kadunud ja seda põhjusega.
Ja kui ei ole väärikust, siis on peagi laser tagumikus, ise käpuli ja möriseb, lõuad spermases vahus. Mingit vahet olümpia satanistlike tseremooniaga ma siin ei näe, ei vaimsuses, kunstilises tasemes ega võikuses. Vabandan meie pedekirjanike märatsemise pärast, neid mahitava loomeliidu pärast, neid rahastatava sõjakommunistliku riigi pärast ja neid lugevate üksikute väärastunud tolguste pärast. Mul on tõesti väga piinlik ja häbi.
Kutsun üles boikoteerima kogu eesti kirjandust, kirjanduslehti, saateid, üritusi, raamatupoode ja raamatukogusid – seni kuni nad tõestavad veenvalt, et on heteroseksuaalsed ja eestimeelsed ning lähtuvad oma tegevuses põhiseadusest. Perverdid on väljunud kontrolli alt.
Mõistagi ei juhtu seda enne kui Sven Sildnik on riigikokku valitud ja algab suur ja julm kultuuripuhastus. Vali paberil, vali elu!
( : ) kivisildnik
Sisepaguluses, põrandaaluses rahuvõitluse keskuses 24.08.2024
