Kui keegi arvab, et president Alar Karis on rahva poolel, siis arvaku uuesti.
Karis ei muretse maksude tõstmise pärast, vaid valitsuse halva kommunikatsiooni pärast, mis mõjub halvasti globalistliku režiimi usaldusväärsusele:
„Inimesed tahavad mõista, miks neid maksudega koormatakse ja kuidas nende raha kasutatakse. Ei piisa kinnitamisest, et riigi kulud ja tulud pole tasakaalus. Valitsuse poliitika võib olla õige, kuid inimesed peavad seda tajuma õige ja õiglasena. Kui võim tundub ebaõiglane, käriseb usaldus selle võimu ja lõpuks ka oma riigi vastu. Riik ei saa olla hägune, kui inimene ei näe, kus on tema tugi.“
Tähtis on, et rahvas lepiks maksutõusudega:
„Maksude tõstmine kipub näima ebaõiglasena eriti siis, kui majandus on tagasikäigul ja paljudel on raske hakkama saada. Ma saan sellest ängist aru. Samal ajal olen kindel, et maksudega lepitakse kergemini, kui usutakse, et koormus on jaotatud õiglaselt ning et maksude abil saavad lapsed õppida koolis ja noored ülikoolis, et nende abil on haiged ravitud, vanad hooldatud, tänavad turvalised, piir peab ja riik on kaitstud.“
Veel kord – valitsuse otsused on õiged, aga ka inimesed tuleb panna tajuma, et need on õiged:
„Samamoodi ootame võimult argumente, et õiget otsust saaks õigena tajuda. Arukale ja vastutustundlikule käitumisele on ühiskonnas päris suur toetus.“
Karis õigustab räkitit, paludes üksnes väljapressimist viisakamal kujul.
Veiko Vihuri
