Pühapäeval ootas Vilnius-Riia-Tallinn bussiga Eestisse saabunuid üllatus – Uulus pidas politsei-piirivalve bussi kinni ja kontrollis kõigi dokumente. Eestlaste jaoks oli toiming meeldiv, sest see näitas, et mingi kontroll rände üle siiski on. Ulatatud passe aga oli vägagi erinevaid.
Eesuksest sisenenud naispolitseinik jõudis noormeheni, kes ulatas talle Ukraina passi. Korravalvur küsis ukrainlaselt, kas tullakse viisavabaduse raames ja kuhu ta täpsemalt läheb. Mees teatas, et Rakverre mingisse firmasse tööle.
Kohe kõnetatu kõrval oli teinegi ukrainlane ja tagapool kolmas, kõik läksid Rakverre, kõik olid üks kamp. Tagumisest uksest sisenenud politseinikuga vesteldes ütles naine, et neil meestel on 90-päevane viisavabadus ja töötegemiseks peab firma nad ametlikult tööle vormistama.
Kolm noort kahekümnendates ukraina noormeest sisenes täiesti ametlikult Eestisse. Nende sõjaväekohusluse vastu huvi ei tuntud. On täiesti kindel, et rindel neid mehi enam ei näe, vaid nad hakkavad Rakveres tööle. Ja samas kirjutas BNS sel nädalal Kurski oblastisse tunginud Ukraina üksustest, mille üks sõduritest ütles, et nende väeosa on tugevalt alamehitatud.
Selline ongi Eesti ametlik Ukraina-poliitika: hästi palju “patriootlikku” kära, sõdivale riigile äraantud relvad, mis läksid sinna paljuski Eesti kaitsevõimekuse arvelt ja …ukrainlastest desertööride jätkuv lausvarjamine. Samas on mehi Ukrainale vaja samapalju kui laskemoona.
Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 poliitika ei ole üheski küsimuses siiras, eriti mitte Ukraina toetamises. Seda Ukraina-kampaaniat oli vaja selleks, et Kaja Kallasele mainet kujundada, sest siseriikliku ja majandusliku läbikukkumise tõttu oli kusagilt vaja mingitki ülesupitamist tekitada. Ukraina teemaga seda tehtigi, kuid nüüdseks on Kallas läinud, Ukrainast enam suurt ei räägita ja desertöörid leiavad Eestis endiselt varjupaika.
Ja kelle juurde need Ukraina noored mehed tööle läksid? Tõenäoliselt on see mõni tööandjate keskliitu kuuluv ettevõte, kelle esindusorganisatsioon nõudis riigilt just eesti keele oskusnõuete leevendamist, rappides sellise tööjõupoliitikaga üheaegselt nii Eestit kui Ukrainat.
Õnnetu võib olla sõdiv riik, kellel on sellised “sõbrad”, kes oskasid isegi loosungi “Slava Ukraini!” ära lörtsida…
Bussisviibinu Uutele Uudistele
