Ungari peaminister Viktor Orbanit võib vihata või jumaldada, aga keegi ei saa eitada seda, et tema jaoks on alati esmatähtsad ungarlased ja Ungari riik ning nende nimel teeb ta sageli ebapopulaarseid otsuseid. Ungaris on loodud väga head olud selleks, et sünniks rohkem madjari lapsi ja et Ungari riik püsiks suveräänsena ka edaspidi.
Viktor Orban ei tee ka otsuseid, mis oleksid riigile ja rahvale lõppkokkuvõttes halvad. Nii jätkas ta Vene-vastaste sanktsioonide kehtestamise ajal Vene nafta ja gaasi ostmist. Põhjus polnud mitte Ukraina-vaenulik, vaid Ungari-sõbralik – nimelt sõltus riik täiesti Vene energiakandjatest ja neist loobumine tähendanuks majanduse laostamist.
Ungari naftatöötlemistehased olid tehnoloogiliselt orienteeritud just Vene naftale, LNG-gaasi oli Euroopa südames asuvasse merepiirita riiki raske tarnida, Rumeenia gaasitööstus, millele Budapest lootis, ei läinud käima – ja nii pidi Orban tegema valiku. Ta otsustas jätkata Vene energiakandjate sissevedu, sest riigis oli ka suur hulk välisinvestorite ettevõtlust, mis sattunuks löögi alla. Seejuures tegi Orban otsuse ausalt ja avalikult, jäädes sanktsioonidest kõrvale – samas mitmed Euroopa riigid küll ühinesid sanktsioonidega, kuid jätkasid Vene nafta ja gaasi ostmist salaja.
Orbani juhitav Ungari arendab praegu koostööd nn tulevikuriikidega ehk maadega, kes nii või teisiti hakkavad edaspidi maailmamajandusele suurt mõju avaldama ning arenguid suunama, sealhulgas näiteks Hiinaga. Ka see on poliitiliselt mittekorrektne otsus, sest tähendab omajagu eemaldumist Euroopa Liidu majandusruumist ning üksi tegutsemist, aga kui saabub kord aeg, mil uued majandusjõud ennast kehtestavad, on Ungari juba stardijoonel, samas kui muu Euroopa peab tunnistama, et tahtsime kõike hästi teha, aga läks nagu alati. Eriti kehtib see rohepöördehulluse kohta, mis tõukab Euroopa majandust välja ülemaailmsest konkurentsist.
Selle taustal tegutseb Reformierakonna juhitav Eesti valitsus suures Brüsseli-truuduses risti vastupidi. Kaja Kallas tegi ja Kristen Michal teeb Eesti inimesed suurte maksutõusudega puruvaeseks, sest vaja on täita EL-i eelarvereegleid ja see on neile tähtsam rahva hakkamasaamisest.
Kaja Kallase valitsused võtsid kärpepoliitikat alustades raha ära ennekõike just lastega peredelt, samas kui “uusväärtuslikud” ideoloogilised MTÜ-d saavad raha endiselt – täiesti vastupidine Ungarile, kusjuures just Kaja Kallase valitsedes hakkas eestlaste sündimus järsult langema. Peaminister oli hurraaga valmis ka Prantsusmaa ja isiklikult president Emmanuel Macroni juhtimisel Ukrainas sõtta minema – Eestile tooks see kaasa katastroofilisi tagajärgi, kui meie maad sõda kasvõi servaga puudutaks. Ungari seevastu teeb kõik, et ta ei satuks soovimatult suurde sõtta.
Kaja Kallase valitsused võtsid “rohepöördelise” suuna omaenda odava põlevkivienergeetika hävitamisele, mis tähendab ülikõrgeid energiahindu ning sõltuvust NordPooli börsielektrist, see omakorda aga mõjub hukutavalt nii ettevõtlusele, inimeste hakkamasaamisele kui ka majandusele tervikuna. Võib kindel olla, et kui Orban oleks Eesti peaminister (või siis oleks selleks meie “oma Orban” Martin Helme), siis rohepöördest hoolimata oleks meil praegu oma odav põlevkivielekter alles.
Nii ongi Euroopa vaid üks riik, kus mõeldakse ennekõike oma rahvale – kõik teised järgivad suuremal või vähemal määral ühisreegleid, mis on sageli vastuolus EL-i liikmesriikide suveräänsuse ja isiklike huvidega. Ungari julgeb Orbani juhtimisel eelistada oma huvisid, olles seega sattunud vastuollu Brüsseli juhtpoliitikaga. Kuigi tegelikult ajavad “oma asja” peaaegu kõik liikmesriigid, aga nad teevad seda varjatult, sageli ühisotsuseid (Vene-vastased sanktsioonid) rikkudes, mis on Ungari aususe kõrval variserlik. Eesti kuulub kahjuks väikeste liikmesriikide sekka, kes oma huvisid ei kaitse ja eelistab olla kuulekas Brüsselile. Seepärast vihatakse Eestis ka Ungarit.
Uued Uudised
