Tallinna strateegiakeskuse tellitud linnakeskuse ehk kesklinna ligipääsetavuse ja liikuvuse uuringu kohaselt võiks 2035. aastaks Tallinna elanikud 70 protsenti oma igapäevastest liikumistest teha ühistranspordiga, rattaga või jalgsi. Ühistranspordiradade prioritiseerimiseks peaks aga autodele mõeldud sõiduradu vähendama. Pakutakse välja, et Tallinna põhitänavatele polegi rohkem vaja kui 1+1 sõidurada ja piirkiiruseks 30-40 km/h.
Pirita linnaosakogu aseesimees Aat Purje (EKRE) kirjutab sotsiaalmeedias, et tal on tekkinud tunne, justkui kogu Eesti kliimahulluse ideoloogiline kese paikneks ja toimetaks Tallinna munitsipaalpoliitikas. “Seda eriti peale kohalikku võimuvahetust,” lisab ta.
“Kõik liiklust puudutavad probleemid, mida mina autojuhina Tallinna linnas tean, algasid sellest, kui hakati kergliiklusteid rajama autoridade arvelt. Selle ebaõnnestumisele määratud protsessi kõige ilmekam näide on Narva mnt ja Jõe tänava ristmik, mis oma uue liikluslahendusega paneb muuhulgas sadu inimesi igal hommikul seadust rikkuma,” ütleb Purje.
Linn võib ju strateegilis-ideoloogilise eesmärgina sõnastada, et 1+1 autorajad vähendavad auto kasutajaid, kuid trendi, mille kohaselt autode kasutajaid on igal aastal rohkem, nad sellega ei murra. See kurss on määratud hukule – teisisõnu luuakse oluliselt ummikute- ja stressirohkem liiklus(kultuur), mis on kaugel loosunglikust kvaliteetsest linnaruumist.
Või on see kvaliteet selektiivne? Et mõnusalt Zen peabki olema ainult ratturil ja jalakäijal ning seda eelistatult suveajal? Et mida ebakvaliteetsemad tingimused autojuhile, seda kvaliteetsem linnaruum meile kõigile?
Või siis eesmärk, et Kesklinnas võiks kaupa vedada ka kaubarattaga. Päriselt ka keegi mõtleb nii või? Kui siiani ei ole memmed pääsenud rulaatoriga läbi hangede perearstile, siis kuskil jaanuarikuu hommikul see kaubaratas samuti nendes oludes kauplusesse ei jõua.
Käed vajuvad rüppe ja lootusetus laastab hinge, kui mõelda, et see liikuvuse uuring saab tõenäoliselt aluseks mitmetele tulevastele Tallinna linnaplaneerimisotsustele,” tõdeb Purje.
