Uued Uudised toob järgmistel päevadel episoodiliselt teieni täiemahulise tõlke Ungari peaminister Viktor Orbani loengust, mille ta pidas sellel aastal 33. korda toimunud Bálványos’e suveülikoolis ja õpilaslaagris.
Antud ürituse puhul on tegemist suurejoonelise intellektuaalse töötoaga, mis toimub igal aastal Rumeenias Băile Tușnadis.
Sel aastal oli üritusel üle 500 programmi ja 1000 esinejat. Poodiumiarutelude teemadeks olid muuhulgas rahusobitamine, USA valimisaasta ja Ungari ELi eesistumine.
Alljärgnevalt avaldame 1. osa Viktor Orbani loengust.
Tere hommikust suvelaagrilised ja teised külalised.
Esimene hea uudis on see, et minu selleaastase visiidiga ei kaasnenud samalaadset halvakspanu nagu eelmisel aastal: sel aastal ei ole me saanud – ma ei ole saanud – Bukarestist diplomaatilist nooti; sain hoopis kutse kohtumisele peaministriga, mis toimus eile. Eelmisel aastal, kui mul oli võimalus kohtuda Rumeenia peaministriga, ütlesin pärast kohtumist, et see on “ilusa sõpruse algus”; selle aasta koosoleku lõpus võisin öelda: “Me teeme edusamme”. Kui vaatame numbreid, siis püstitame meie kahe riigi majandus- ja kaubandussuhetes uusi rekordeid. Rumeenia on praegu Ungari tähtsuselt kolmas majanduspartner. Arutasime peaministriga ka Budapesti Bukarestiga ühendavat kiirrongi – TGV-d, samuti Rumeenia Schengeni liikmelisust. Olen võtnud endale kohustuse võtta see küsimus justiits- ja siseküsimuste nõukogu oktoobrikuu istungi – ja vajadusel ka detsembrikuu nõukogu istungi – päevakorda ning võimalusel sellega edasi liikuda.
Daamid ja härrad,
Me ei ole saanud nooti Bukarestist, kuid – et meil igav ei hakkaks – oleme saanud Brüsselist: nad on mõistnud hukka Ungari rahumissiooni jõupingutused. Olen püüdnud – edutult – selgitada, et on olemas selline asi nagu kristlik kohustus. See tähendab, et kui näete maailmas midagi halba – eriti midagi väga halba – ja saate selle parandamiseks mõne instrumendi, siis on kristlik kohus tegutseda ilma liigse mõtisklemise ja järelemõtlemiseta. Ungari rahumissioonil on see kohustus. Tuletan meile kõigile meelde, et EL-il on asutamisleping, mis sisaldab täpselt selliseid sõnu: “Liidu eesmärk on rahu”. Brüssel on samuti solvunud, et me kirjeldame nende tegutsemist sõjameelse poliitikana. Nad ütlevad, et toetavad sõda rahu huvides. Meiesugustele keskeurooplastele meenub kohe Vladimir Iljitš Lenin, kes õpetas, et kommunismi tulekuga sureb riik, kuid riik sureb esmalt pidevalt tugevnedes. Ka Brüssel loob rahu pidevalt sõda toetades. Nii nagu me ei mõistnud Lenini väitekirja oma ülikooli loengutes töölisliikumise ajaloost, ei mõista ma ka brüsselilasi Euroopa Ülemkogu kohtumistel. Võib-olla oli Orwellil siiski õigus, kui ta kirjutas, et “Uuskeeles” on rahu sõda ja sõda on rahu. Vaatamata kõigele kriitikale tuletagem meelde, et meie rahumissiooni algusest peale on USA ja Venemaa sõjaministrid omavahel rääkinud, Šveitsi ja Venemaa välisministrid on pidanud kõnelusi, president Zelenskõi on lõpuks helistanud president Trumpile ja Ukraina välisminister on käinud Pekingis. Nii et käärimine on alanud ja me liigume aeglaselt, kuid kindlalt sõjameelselt Euroopa poliitikalt rahu pooldavale poliitikale. See on vältimatu, sest aeg on rahupoliitika poolel. Ukrainlastele on koitnud tegelikkus ja nüüd on eurooplaste ülesanne mõistusele tulla, enne kui on hilja: “Trump ante portas”. Kui Euroopa ei lähe selleks ajaks üle rahupoliitikale, siis pärast Trumpi võitu peab ta seda tegema, tunnistades kaotuse häbi ja tunnistades ainuvastutust oma poliitika eest.
Kuid, daamid ja härrad, tänase ettekande teema ei ole rahu. Palun pidage seda, mida ma seni olen öelnud, kõrvalepõikeks. Tegelikult on nende jaoks, kes mõtlevad maailma ja sellel asuvate ungarlaste tulevikule, täna kolm suurt probleemi. Esimene on sõda – või täpsemalt, sõja ootamatu kõrvalmõju. See on tõsiasi, et sõda paljastab reaalsuse, milles me elame. Seda reaalsust polnud näha ega osatud varem kirjeldada, kuid seda on valgustanud sõjas välja lastud rakettide lõõmav valgus. Teiseks suureks küsimuseks on see, mis saab pärast sõda. Kas tekib uus maailm või jätkub vana? Ja kui tuleb uus maailm – ja see on meie kolmas suur probleem –, kuidas peaks Ungari selleks uueks maailmaks valmistuma? Fakt on see, et ma pean rääkima kõigist kolmest ja ma pean neist rääkima siin – ennekõike sellepärast, et need on suured teemad, mida selles “vabaülikooli” formaadis kõige paremini arutada. Teisest küljest vajame Ungariülest lähenemist, kuna neid küsimusi vaadeldes ainult “Väikese Ungari” vaatenurgast oleks liiga piirav; seetõttu on õigustatud nendest küsimustest rääkimine ungarlaste ees väljaspool meie piire.
Kallid suvelaagrilised,
Need on suured ja mitmekülgsete vastastikuste suhetega teemad ja ilmselgelt ei saa isegi sedavõrd lugupeetud auditooriumilt oodata, et ta teaks kogu olulist põhiteavet, nii et aeg-ajalt on mul vaja teemast kõrvale kalduda. See on raske ülesanne: meil on kolm teemat, üks hommik ja halastamatu moderaator. Olen valinud järgmise lähenemisviisi: rääkida pikemalt tegelikust võimuolukorrast Euroopas, mille on paljastanud sõda; seejärel anda pilguheit uuele maailmale, mis on loomisel; ja lõpuks viidata – pigem loeteluna, ilma selgituste ja argumentideta – Ungari plaanidele sellega. Selle meetodi eeliseks on ka teema seadmine järgmise aasta esitluseks.
Ettevõtmine on ambitsioonikas ja isegi julge: peame endalt küsima, kas suudame seda üldse ette võtta ja kas see võib käia üle jõu. Ma arvan, et see on realistlik ettevõtmine, sest viimase aasta – kahe või kolme aasta jooksul – on Ungaris ja välismaal avaldatud suurepäraseid uurimusi ja raamatuid ning tõlkijad on need ka Ungari avalikkusele kättesaadavaks teinud. Teisest küljest peame kogu vajaliku tagasihoidlikkusega endale meelde tuletama, et oleme Euroopa kõige kauem ametis olnud valitsus. Ma ise olen staažikaim Euroopa juht – ja peaksin vaikselt märkima, et olen ka kõige kauem opositsioonis olnud juht. Nii et ma olen näinud kõike, millest ma nüüd räägin. Ma räägin millestki, mida olen üle elanud ja mille üleelamist ma jätkan. Kas ma olen sellest aru saanud, on teine küsimus; seda saame teada selle esitluse lõpus.
Niisiis, sõja poolt paljastatud tegelikkusest. Kallid sõbrad, sõda on meie punane pill. Mõelge “Matrixi” filmidele. Kangelane seisab valiku ees. Tal on valida kahe tableti vahel: kui ta neelab alla sinise tableti, võib ta jääda pinnailmingute maailma; kui ta neelab alla aga punase, võib ta reaalsusesse vaadata ja sellesse laskuda. Sõda on meie punane pill: see on see, mis meile on antud, see on see, mille me peame alla neelama. Ja nüüd, uute kogemustega relvastatud, peame rääkima reaalsusest. See on klišee, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega. Oluline on lisada, et sõda on poliitika jätk teisest vaatenurgast. Nii et sõda oma halastamatuses viib meid uude positsiooni, kust asju näha, teisele kõrgusele. Ja sealt edasi annab see meile hoopis teistsuguse – senitundmatu – vaatenurga. Leiame end uuest ümbrusest ja uuest, haruldasest jõuväljast. Selles puhtas reaalsuses kaotavad ideoloogiad oma jõu; statistilised kelmid kaotavad oma jõu; meediamoonutused ja poliitikute taktikaline dissimulatsioon kaotab oma jõu. Laialt levinud pettekujutelmadel või isegi vandenõuteooriatel pole enam mingit tähtsust. Järele jääb karm, jõhker reaalsus. Kahju, et meie sõpra Gyula Tellérit enam meiega ei ole, sest nüüd saaksime temalt üllatavaid asju kuulda. Kuna teda aga enam meie hulgas ei ole, peate minuga leppima. Aga ma arvan, et vapustustest puudust ei tule. Selguse huvides olen märkinud üles kõik punktid, mida oleme näinud pärast punase pilli allaneelamist: alates sõja puhkemisest 2022. aasta veebruaris.
Esiteks on sõjas mõlemad pooled kandnud jõhkraid kaotusi, mis ulatuvad sadadesse tuhandetesse inimeludesse. Olen nendega hiljuti kohtunud ja võin kindlalt öelda, et nad ei taha leppida. Miks on see nii? Põhjuseid on kaks. Esimene on see, et igaüks neist arvab, et suudab võita, ja tahab võiduni võidelda. Teine on see, et mõlemat toidab nende endi tegelik või tajutav tõde. Ukrainlased arvavad, et tegemist on Venemaa invasiooniga, rahvusvahelise õiguse ja territoriaalse suveräänsuse rikkumisega ning tegelikult peavad nad oma iseseisvuse eest iseseisvussõda. Venelaste meelest on Ukrainas toimunud tõsised NATO sõjalised arengud, Ukrainale on lubatud NATO liikmelisust ning nad ei taha Vene-Ukraina piiril näha NATO vägesid ega NATO relvi. Nii et nad ütlevad, et Venemaal on õigus enesekaitsele ja et tegelikult on see sõda provotseeritud. Nii et igaühel on mingisugune tõde, tajutav või tegelik, ja nad ei loobu sõjas võitlemisest. See on tee, mis viib otse eskalatsioonini; kui see neist kahest poolest sõltub, siis rahu ei saa. Rahu saab tuua ainult väljastpoolt.
Teiseks: olime möödunud aastatega harjunud sellega, et USA kuulutas oma peamiseks väljakutsujaks või vastaseks Hiina; ometi näeme praegu neid Venemaa vastu sõda pidamas. Ja Hiinat süüdistatakse pidevalt Venemaa varjatud toetamises. Kui see nii on, siis peame vastama küsimusele, miks on mõistlik kaks nii suurt riiki vaenulikuks leeriks kokku ajada. Sellele küsimusele ei ole veel mingit sisulist vastust.
Kolmandaks: Ukraina tugevus ja vastupidavus on ületanud kõik ootused. Lõppude lõpuks on alates 1991. aastast riigist lahkunud üksteist miljonit inimest, seda on valitsenud oligarhid, korruptsioon on sööstnud taevani ja riik oli sisuliselt lakanud toimimast. Ja ometi näeme praegu selle enneolematult edukat vastupanu. Vaatamata siinkirjeldatud tingimustele on Ukraina tegelikult tugev riik. Küsimus on selles, mis on selle jõu allikas. Lisaks sõjalisele minevikule ja üksikisikute kangelaslikkusele tasub seejuures mõista: Ukraina on leidnud kõrgema eesmärgi, avastanud oma olemasolule uue tähenduse. Sest siiani pidas Ukraina end puhvertsooniks. Puhvertsooniks olemine on psühholoogiliselt kurnav: tekib abituse tunne, tunne, et saatus pole tema enda kätes. See on sellise kaheselt eksponeeritud seisundi tagajärg. Nüüd aga koidab väljavaade kuuluda läände. Ukraina uueks omaalgatuslikuks missiooniks on olla lääne idapoolne sõjaline piiriala. Riigi olemasolu tähendus ja tähtsus on tema enda ja kogu maailma silmis kasvanud. See on viinud tema aktiivsuse ja tegutsemiseni, mida meie, mitte-ukrainlased, näeme agressiivse nõudmisena – ja ei saa eitada, et see on üsna agressiivne ja pealetükkiv. See on tegelikult ukrainlaste nõue, et nende kõrgem eesmärk oleks rahvusvaheliselt tunnustatud. Just see annab neile jõudu, mis muudab nad võimeliseks enneolematuks vastupanuks.
Neljandaks: Venemaa ei ole see, millena me seda seni oleme näinud, ja Venemaa pole see, millena meil on lastud seda seni näha. Riigi majanduslik elujõulisus on suurepärane. Mäletan viibimist Euroopa Ülemkogu kohtumistel – peaministrite tippkohtumistel –, kui Euroopa suured juhid väitsid kõikvõimalike žestidega üsna hubristlikult, et Venemaa-vastased sanktsioonid ja Venemaa väljajätmine nn. SWIFT-süsteemist, rahvusvahelisest finantskliiringist, suruks Venemaa põlvili. Nad suruksid põlvili Venemaa majanduse ja selle kaudu Venemaa poliitilise eliidi. Sündmusi vaadates meenub mulle Mike Tysoni tarkus, kes ütles kunagi, et “igaühel on plaan, kuni nad saavad rusikaga suhu.” Sest reaalsus on see, et venelased on 2014. aasta Krimmi sissetungi järel kehtestatud sanktsioonidest õppinud – ja mitte ainult ei õppinud, vaid on need õppetunnid ka tegudesse kandnud. Nad rakendasid vajalikud IT- ja pangandustäiustused. Nii et Venemaa finantssüsteem ei kuku kokku. Neil on välja kujunenud kohanemisvõime ja pärast 2014. aastat langesime selle ohvriks, sest varem eksportisime olulise osa Ungari toidutoodangust Venemaale. Sanktsioonide tõttu ei saanud me seda jätkata, venelased moderniseerisid oma põllumajandust ja täna räägime ühest maailma suurimast toiduainete eksporditurust; see on riik, mis pidi varem toetuma impordile. Nii et viis, kuidas meile Venemaad kirjeldatakse – jäiga neostalinistliku autokraatiana – on vale. Tegelikult räägime riigist, mis näitab üles tehnilist ja majanduslikku vastupidavust – ja võib-olla ka ühiskondlikku vastupidavust, aga eks me näe.
Viies oluline uus õppetund tegelikkusest: Euroopa poliitikakujundamine on kokku kukkunud. Euroopa on loobunud oma huvide kaitsmisest. Kõik, mida Euroopa täna teeb, on tingimusteta USA demokraatide välispoliitilise joone järgimine – isegi enda enesehävitamise hinnaga. Meie kehtestatud sanktsioonid kahjustavad Euroopa põhihuve: need tõstavad energiahindu ja muudavad Euroopa majanduse konkurentsivõimetuks. Me jätsime Nord Streami torujuhtme õhkulaskmise vaidlustamata. Saksamaa ise lasi enda vara vastu suunatud terroriakti – mis ilmselgelt USA juhtimisel toime pandi – jätta vaidlustamata ja me ei räägi sellest sõnagi, me ei uuri seda, me ei taha seda selgitada, me ei taha seda õiguslikus kontekstis tõstatada. Samamoodi ei õnnestunud meil õigesti teha Angela Merkeli telefoni pealtkuulamise puhul, mis sai teoks Taani abiga. Nii et see pole midagi muud kui alistumine.
Siin on kontekst, mis on keeruline, kuid ma püüan teile anda sellest tingimata lihtsustatud, kuid kõikehõlmava ülevaate. Ka Euroopa poliitikakujundamine on Vene-Ukraina sõja algusest peale kokku varisenud, sest Euroopa võimusüsteemi tuumaks oli seni Pariis-Berliini telg, mis varem oli möödapääsmatu: see oli võimu tuum ja seal paiknes selle telg. Pärast sõja puhkemist on loodud teistsugune keskus ja erinev jõutelg. Berliini–Pariisi telge enam ei eksisteeri – või kui eksisteerib, on see muutunud ebaoluliseks ja sellest võib mööda minna. Uus jõukeskus ja telg hõlmab Londonit, Varssavit, Kiievit, Balti riike ja Skandinaavlasi.
Kui keegi näeb ungarlaste hämmastuseks Saksa kantslerit teatamas, et kantsler saadab sõtta vaid kiivreid ning nädal hiljem teatab, et saadab tegelikult relvi, siis ärge arvake, et mees on mõistuse kaotanud. Kui seesama Saksa kantsler teatab, et sanktsioonid võivad olla küll, aga need ei tohi energiat katta, kuid kaks nädalat hiljem on ta ise sanktsioonipoliitika eesotsas, siis ärge arvake, et see mees on mõistuse kaotanud. Vastupidi, ta on vägagi täie mõistuse juures. Ta teab hästi, et ameeriklased ja liberaalsed arvamust kujundavad jõud – ülikoolid, mõttekojad, uurimisinstituudid, meedia – kasutavad avalikku arvamust selleks, et karistada Prantsuse-Saksa poliitikat, mis ei ole kooskõlas Ameerika huvidega. See on põhjus, miks meil on nähtus, millest ma olen rääkinud, ja seetõttu on meil Saksamaa kantsleri omapärased vead.
Euroopa võimukeskuse muutmine ja Prantsuse-Saksa teljest mööda hiilimine ei ole uus idee – selle on teinud võimalikuks lihtsalt sõda. Idee oli olemas juba varem, tegelikult oli see vana Poola plaan lahendada probleem, et Poola on surutud hiiglasliku Saksa riigi ja tohutu Venemaa riigi vahele, tehes Poolast Ameerika baasi number üks Euroopas. Võiksin seda kirjeldada kui ameeriklaste sinna kutsumist, sakslaste ja venelaste vahele. Viis protsenti Poola SKT-st kulub praegu sõjalistele kulutustele ja Poola armee on prantslaste järel Euroopas suuruselt teine – me räägime sadadest tuhandetest sõjaväelastest. See on vana plaan nõrgestada Venemaad ja edestada Saksamaad. Esmapilgul tundub sakslaste ületrumpamine kuuluvat fantaasiamaailma. Aga kui vaadata Saksamaa/Kesk-Euroopa ja Poola arengu dünaamikat, siis see ei tundugi nii võimatu – eriti kui Saksamaa lammutab vahepeal oma maailmatasemel tööstust. See strateegia pani Poola loobuma koostööst V4-ga. V4 tähendas midagi muud: V4 tähendab, et me tunnistame, et on tugev Saksamaa ja on tugev Venemaa, ning – töötades koos Kesk-Euroopa riikidega – loome nende kahe vahele kolmanda üksuse. Poolakad on sellest taganenud ja V4 strateegia asemel Prantsuse-Saksa telje aktsepteerimise asemel on asunud alternatiivsele strateegiale Prantsusmaa-Saksa telje kaotamiseks.
Rääkides meie Poola vendadest ja õdedest, mainigem neid siinkohal möödaminnes. Kuna nad on nüüd meie seljad marraskile löönud, võime ehk lubada endal nende kohta öelda paar siirast tõde. Poolakad ajavad terves Euroopas kõige võltsimalt pühalikku ja kõige silmakirjalikumat poliitikat. Nad peavad meile loenguid moraalsetel kaalutlustel, kritiseerivad meid meie majandussuhete pärast Venemaaga ja samal ajal ajavad nad muhedalt venelastega äri, ostavad nende naftat – küll kaudseid teid pidi – ja juhivad sellega Poola majandust.
Prantslased on sellest paremad: eelmisel kuul edestasid nad meid Venemaalt gaasiostudes – aga vähemalt moraalsetel kaalutlustel nad meile loengut ei pea. Poolakad ajavad nii äri kui peavad meile loengut. Sedavõrd silmakirjalikku poliitikat pole ma Euroopas viimase kümne aasta jooksul näinud.
Selle muutuse – Saksa-Prantsuse teljelt möödahiilimise – ulatust saavad vanemad inimesed tõesti mõista, kui nad ehk mõtlevad tagasi kakskümmend aastat, mil ameeriklased ründasid Iraaki ja kutsusid Euroopa riike kaasa lööma. Meie näiteks ühinesime sellel ajal NATOga. Sel ajal oli tollase Saksamaa kantsleri Schröderi ja Prantsusmaa tollase presidendi Chiraciga ühisel pressikonverentsil ka Venemaa president Putin ning seal kutsuti üles olema Iraagi sõja vastu. Sel ajal kehtis Euroopa huvidele lähenemisel veel iseseisev Prantsuse-Saksa loogika.
Loeng saab jätku 2. osas, mis ilmub Uute Uudiste portaalis lähipäevil.
Allikas: Miniszterelnok.hu
