See küsimus näib vaevavat üsna laia lugejate ringi.
Parima vastuse on andnud FB ja seda välismaa võrgustiku Eestis tsenseeriv Delfi. Meediavalvuri lugusid võib kustutada ja blokeerida, mida tehakse eriti sageli just viimasel ajal. Et lihtsalt eemaldatakse, sest kui pole lugu, siis pole ka probleemi. Nagu ütles Stalin: pole inimest – pole probleemi. Pole arvajat – pole arvamust. Pole arvamust – pole probleemi.
Hea ja eriti tõhus mõjutusvahend samadelt instantsidelt on nähtamatuks tegemine: lugu on avaldatud, aga seda näevad vaid vähesed: postitus vajub kohe kuhugi uudistevoo põhja, kuhugi hästi sügavale, hästi tahapoole. Nagu ei huvitakski kirjutatu eriti kedagi.
Sama seltskond kerib maha pöidlad-meeldimised, piirab kommenteerimist, ei lase jagada.
Võib kirjutada kaebekirju moderaatoritele: FB-s koputamine „kogukonna“ poolt toob samuti edu, sest rahva tahe ja õiglane nördimus on ju ajend represseerimiseks. Nõukogude ajal tuli reageerida „nördinud töölisklassi palvetele“, tänapäeva Venemaal on koputaja vist juba iga kümnes, ja nad kõik on produktiivsed – „rahvast, armeed ja riigijuhte“ riivanud autorid saavad reaalseid vanglakaristusi.
Kuid jääb ka vana äraproovitud moodus – „heatahtliku lugeja“ kaebekirjade kirjutamine ajakirjaniku ülemustele. Kaasaegses Eestis kasutatakse laialdaselt ka vana head telefoniõigust – õiglasest vihast keev tuttav poliitik, ärikaaslane, voodipartner või lihtsalt lähikondlane helistab sinu niigi kurnatud juhile kõige ebasobivamal ajal, et no võta lõpuks midagi ette selle autoriga. Et muidu, tead, meie perekond teie poolt enam ei hääleta. Või näiteks: meie sekti liikmed teid enam ei salli (samas jättes täpsustamata, et religioosne agressiivsus peletab eemale kordades rohkem kaasaegseid normaalseid teovõimelisi inimesi, kellest tõesti midagi sõltub).
Iga kord, kui nõutakse minu vallandamist ja ärakeelamist, tuleb mulle kõigepealt naer peale, sest teie, kullakesed, ilmselt ei saa aru, mida tähendab vaba mees. Mitte seikleja Gabriel, vaid XXI sajandi vaba inimene.
Mul mõlgub meeles 1970. aastate lõpus aset leidnud stseen ajalehe Molodjožj Estonii kultuuritoimetaja Ella Agranovskaja kabinetis: ma kirjutasin tänu temale sinna lehte artikleid rockfestivalidest, Rujast, Gunnar Grapsist, isegi noorest Anne Veskist, loomulikult mitte olles toimetuse töötaja, see oli tollal väga suur privileeg.
Ella võtab laualt talle toodud hommikuposti paki ja lausub: „Noh, mida siis täna kirjutab meie vaenlane – lugeja?“ (Ну, что пишет сегодня враг наш читатель?). Juba siis kaevati ka minu artiklite peale – et no mis rock sellel teie Makarovil seal on, mis eesti ansamblid?! Siis oli ka Mašina Vremeni põlu all. Komsomolskaja Pravda avaldas just artikli „Raguu sinilinnust“.
Ella Agranovskaja võttis ühe sellise kirja põlglikult kätte ja lausus: „Tahaks ainult panna paika kirjavahemärgid!“ (расставить знаки препинания) – ja viskas kaebuse prügikorvi.
See oli nüüdseks peaaegu välja surnud vene juudi intelligents, enam selliseid ei tehta… Õnneks on pr. Agranovskaja minu teada praegugi tegev, kirjutas Stolitsas eesti kultuurikroonikat – aga Stolitsa pandi kinni, võeti täiendavaid aselinnapäid ja lennutati svetikene ministriks…
Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile siin täna rääkida, nagu tavatses väljenduda Lennart Meri, kes siis, kui Pärnumaal suri mitukümmend surrogaatalkoholi pruukinud eestlast, arvas, et paras, nad on ise süüdi, see oli ju alamkiht (täpset tsitaati ei mäleta, see on öeldu mõte). Üsna vastik mehike, kes omavoliliselt sulges oma maaomandi kõrval rannajoone okastraadiga, kuhu jäid kinni ja hukkusid metskitsed. Ja keelas tema villa kohal liinikopterite ülelennu. Lennu, jah. Eks ta ka vastik lödipüks oli, istus putši ajal välisministrina turvaliselt Soomes, nagu istus üks meie hilisem laulva revolutsiooni kangelane Rootsis. Mäletan küll, mul ajakirjanduslik mälu…
Ja tahtsin ma avaldada ühe kirja, mis saadeti mulle täna edasi Uute Uudiste toimetusest.
Kirjutas lugeja Aleksander Pahn, kes on ilmselt kogenud kirjasaatja, sest teab, et selleks, et kivi tabaks sihtmärgi pead sajaprotsendise garantiiga, tuleks solvang panna kirja pealkirja sisse ehk subject’i. Siis saavad kõik postkasti kasutajad sellest osa kirja lugematagi. Ja nii ta tegigi:
„Truu perselakkuja Makarov
Makarovi kirjutised sarnanevad juba Kremli Peskovi omadega.
Peskov on siiski intelligentsem pugeja“
Tänasin UU kolleegi kirja edasisaatmise eest:
„Aitäh. (Kirja autori) perekonnanimi täpne, (lakutava) perse asukoht täpsustamata.
Ivan.“
Järgmine kord palun personifitseerige perset, kod. Pahn.
Toreda kirjakese autor võiks järgmises läkituses tõesti konkretiseerida, kes seal lakutud saab.
Siinkohal tahaksin meelde tuletada, et olen ajakirjanduses peaaegu pool sajandit. Ma olen nende aastate jooksul selliseid kirju ja telefonikõnesid saanud, selliseid sõnu ja ähvardusi kuulnud, mulle on sellist käru keeratud, et mind on raske millegagi üllatada. Nagu nõukogude filmis „Esimees“, kus peaosa mänginud Mihhail Uljanov esines kolhoosi koosolekul, kus keegi ütles tema aadressil sõimusõna:
Veidi efektiivsemad on muidugi tegelased, kes nõuavad meedia kaudu ajakirjaniku vallandamist juhtkonnalt, kellega nad ise on ju seotud, kuigi juba aastaid elatakse Ameerikas:
Kahjuks ei jõua selle autori antavad instruktsioonid kõigi asjahuvilisteni, kuna FB peidab kõike Ivan Makarovi nimega seonduvat – nii head kui paraku ka halba. Aga niipalju olen mõned kuud tagasi siiski märganud, et sama USA vaimulik suvatses kirjutada minust nagu väikse algustähe ja kahe i-ga „iivanist“.
Kurat, ega mina ei ole süüdi selles, et parimad eestlased kolivad Hispaaniasse ja Los Angelese kanti, tehes Eestimaal ruumi minusugustele „iivanitele“. Teiselt poolt olen meelitatud, et minule kui sõgedale grafomaanile hundipassi andmisest sõltub EKRE ja Uute Uudiste viimne kübe konservatiivsust ja elementaarset viisakust. Õnneks ei ole need omadused ei minu erakonnal ega väljaandel otsakorral, et minu “viimne kübe” midagi otsustanud oleks.
Siit muidugi minu kui kohusetruu arvamusliidri instruktsioon kõigile, kes tahaksid Meediavalvurit mõjutada, minu kohta midagi väljendada või siis mulle arvamust või informatsiooni edastada: meiliaadress info@uueduudised.ee on UU toimetuse üldaadress, mulle sealt saadetakse vahel edasi kirju, aga kahtlustan, et kolleegid mind säästavad ja mõnede lugejate eriti „sõbralikud“ hingekarjed saadetakse kohe trashi ehk prügikasti, nagu tegi legendaarne Ella Agranovskaja (siis ei olnud prügikorv veel virtuaalne).
Nii et võib dubleerida kirju ka aadressile ivan.makarov@riigikogu.ee mis küll ei luba mul oma kirju välja saata, aga kasutades funktsiooni replay võin vastata küll. Vähemalt on see postkast minu isiklikus telefonis, mis ei kuulu riigile.
Loodan, et täpne aadress aitab nii laitjatel kui ka rahumeelsetel kirjasaatjatel jõuda sihini.
Ühe pikema lugejakirja, mis õnneks ei ole pühendatud mitte minu persoonile, vaid ühiskonna probleemidele, avaldan peatselt.
Nii et jääge liinile. Nii siin- kui ka sealpool ookeani.
Ivan Makarov
MEEDIAVALVUR: naer on terviseks, kuigi võib ärritada agressiivseid inimesi
