Tõsised muusikafännid ei vaata enam Eurovisiooni ja Pariisi olümpiamängud annavad tõuke ka sellele, et sport kaotab jälgijaid – mitte ainult propagandistliku avatseremoonia, vaid ka ebasportliku kava tõttu.
Nii näeb sotsiaalmeedias üha enam vihaseid konstanteeringuid: “Palun minge oma “olümpiaga” lihtsalt p….e! Ei vaata ega ei kavatse ka vaatama hakata! Täielik saast!”
Sellise reageeringu põhjustas Delfi uudis “Sootestis põrunud naised lubatakse Pariisi olümpial starti” ehk “Pariisi olümpiamängude naiste poksiturniiril saavad osaleda kaks sportlast, kes kukkusid eelmise aasta maailmameistrivõistlustel sookontrollis läbi. Nimetatud sportlased on Imane Khelif Alžeeriast ja Lin Yu-Ting Taiwanist.
Mullu märtsis Indias New Delhis rahvusvahelise poksiliidu (IBA) korraldatud maailmameistrivõistlustel said mõlemad poksijad disklahvi. Pariisi olümpial on aga mõlemad sportlased võistlemas.”
Mis sport see on, kui mingil moel sugu muutnud mehed võistlevad naiste aladel, kus neil on füüsise tõttu suuremad võidušansid? Või nagu kirjutatakse samas artiklis: “Endine WBA profipoksi maailmameister, iirlane Barry McGuigan avaldas sotsiaalmeedias imestust. “See on haletsusväärne, mehed teesklevad naisi, et saada spordis eeliseid. Mida otsustajad selles osas ette võtavad?“ küsis ta.”
Sellise ebaõiglase spordi vastu protesteerivad isegi radikaalfeministid, kes muidu “uusväärtusi” igati toetavad. Muidu aga on soovitatud teha isegi transolümpia, kus võistleksidki soomuutjad omavahel.
Alles hiljuti oli meedias uudis sellest, et Prantsusmaa üritab ametkondade tasemel võidelda USA-st lähtuva woke-kultuuri vastu, kuid tundub, et sellest ei tulnud midagi välja.
Üks lauluvõistlus ja nüüd ka olümpia on rikutud. Mis järgmiseks? “Uusväärtused” võtavad üle ÜRO, UNESCO, WHO?
Üks inimene kirjutab ka poliitilisel pinnal: “Nähes kui vikerkaarevärviline on Taiwani sport, ei ela ma enam sellele maale kaasa, kui Mandri-Hiina peaks ta alla neelama!”
Uued Uudised
