Vahel tundub, et vähemalt osa meie haritlaskonnast on ühest silmast pime, lisaks veel kael kipsis, mistõttu pead keerutada ei saa ja nähakse ainult osa panoraampildist.
Palju tõenäolisem on see, et meie ülikoolidega seotud seltskond (kindlasti on ka erandeid, aga nad ei soovi silma torgata, sest on kas Venemaa spioonid või siis teavad, mis ühiskonnas elavad) on lasknud endas välja suretada igasuguse õiglustunde, mille koha on hõivanud paisunud karjainstinkt.
Delfis ilmus täna pärastlõunal lugu „Ahistamist ei võeta tõsiselt“. Tartu Ülikooliga seotud inimesed pöördusid Juko-Mart Kõlari juhtumi pärast kooli juhtkonna poole“.
Misasja, mõtlesin, kas see Kõlar, kes minu teada juba mõnda aega tagasi lahkus oma tööpostilt, tuli järsku tagasi, murdis alma materi uksest sisse ja hakkas jälle kedagi ahistama?
Tuleb välja, et ei naasenud ega uuesti ahistama kippunud.
„Juuli alguses tuli avalikuks, et Viljandi kultuuriakadeemia direktor Juko-Mart Kõlar jälgis pikalt ja salaja naisalluvat. Ta pani ameti maha, aga ülikooli reaktsioon tekitas küsimusi. See nähtub ka praegusest pöördumisest, mille allkirjastas 355 inimest. „Meie, Tartu Ülikooli pere liikmed: tudengid, töötajad, vilistlased jt oleme sügavalt mures ülikooli juhtkonna reaktsiooni pärast ahistamise juhtumile, mis puudutas Viljandi kultuuriakadeemia direktorit ja tema naisalluvat,“ seisab pöördumises. „Asjaolu, et Tartu Ülikooli juhtkond ei pidanud ahistaja töölepingu lõpetamist proportsionaalseks karistuseks vaatamata ohvri kinnitusele, et tema ei saa oma ahistaja alluvuses edasi töötada, viitab selgelt sellele, et ahistamist ei võeta ülikoolis piisavalt tõsiselt ning et ohvri kaitsmine pole prioriteet. Oleme väga häiritud, et rektoraat käsitles juhtunut üksiku eksimusena, mitte teadliku ahistamise ja võimupositsiooni kuritarvitamisena, mida see ilmselgelt oli,“ vahendab Delfi.
Kohutav, kas pole? Tuli meelde ühe minu kursuse- ja ühikatoakaaslase jutt sellest, kuidas nende kandis lood on. Andrei oli pärit kusagilt Tambovi oblastist, tal oli arm näol ja nina kõveraks löödud. Oli 1970ndate esimene pool, ja tema sõnul polnud tema kodukohas „tantsulkadel“ ehk tantsuõhtutel käimine kohalikus klubis sugugi ohutu harrastus.
Andrei pajatas, et kohalikud olid väga agressiivsed, ja kui eriti keegi võõras – linlane või muidu sissesõitnust sisseastunu – ajas kohalikud närvi, siis tema jaoks muutus eluküsimuseks jalgadel püsimine. Sest kui kaklusesse sattunu kukkus, tuli talle kallale kogu kogukond, langenu keha peksti jalgadega ka siis, kui võõras oli juba oimetu. Ammu oli unustatud tüli alati tühine põhjus, aga nad ikka tagusid ja tagusid. See oli kurikuulus kambavaim pluss nõukogude maaelu suhteline igavus, mis ajas närvi küll, siin aga mingisugunegi vaheldus.
Ja nüüd, Euroopa Liidu liikme Eesti tarkuselinnas laekus siis 355 (!) Tartu Ülikooli tegelase (nad ise nimetavad ennast siis „pereks“) kiri, milles nad jätkavad tolle õnnetu Juko-Mardi virtuaalset jalgadega peksmist, ihates leida ka tema „kaasosalisi“ ülikooli juhtkonna seas, kes olid nende arvates liiga leebed inimese suhtes, kes ei ole mitte kedagi peksnud, sandistanud, vägistanud ega tapnud. See Kõlar lahkus ülikoolist ise, aga 355 inimese õiglustunne ei ole ikka veel saanud rahuldatud.
Kas Tartu Ülikooli juhtkond oleks siis pidanud korraldama midagi lintšimise taolist? Kas teil, 355-l Taaralinna „Tambovi hundil“, ei ole olümpiamängude, rohkete suviste kontserttuuride, suurepärase suplusilmade ja maatööde ajal midagi targemat teha? Äkki sõidaksite seenele või kalale?
Kas Tartu Ülikool teeb praaki ja laseb spetsialistide asemel välja sertifitseeritud kättemaksuhimulisi kretiine?
Aga kui need 355 „ülikooli pereliiget“ tahavad võidelda tõsise ahistamise eest, siis koostagu sarnane avaldus veel ka reformierakonnale, Riigikogule, prokuratuurile ja pedofiilidega võitlevale Katrin Lustile, keda selle eest ründavad verbaalselt ja kohtulikult igasugused mudistidest alukad. Kasutagu copy-paste’i, kuna teksti standardne struktuur võib ju põhimõtteliselt sama olla, vahetagu välja vaid nimed ja ahistamise sisu:
„Meie, Tartu Ülikooli pere liikmed: tudengid, töötajad, vilistlased jt oleme sügavalt mures reformierakonna, Riigikogu ja justiitsministeeriumi juhtkonna reaktsiooni pärast ahistamise juhtumile, mis puudutas meie parlamendi väliskomisjoni esimeest ja tema alaealisi kasutütreid, kelle paljaid suguorganeid on ta pildistanud. Asjaolu, et reformierakonna, Riigikogu ja justiitsministeeriumi juhtkonnad ei pidanud ahistajaga igasuguste töösuhete lõpetamist proportsionaalseks karistuseks vaatamata meedias avaldatud lastest tehtud pornopiltide kirjeldamisele, jättes kaitsetud kasulapsed sellise piltniku meelevalda, viitab selgelt sellele, et pedofiiliat ei võeta reformierakonnas, Riigikogus ja justiitsministeeriumis piisavalt tõsiselt ning et ohvrite kaitsmine pole prioriteet. Oleme väga häiritud, et reformierakond, Riigikogu, justiitsministeerium, siseministeerium, prokuratuur, ETV ja Mihkel Kärmas käsitlesid juhtunut üksiku eksimusena, mitte teadliku ahistamise ja võõrasisa poolt laste üle võimupositsiooni kuritarvitamisena, mida see ilmselgelt oli.“
Ja 355 efektset allkirja! See oleks küll kiiduväärt, aga kus sa sellega…
Kullakesed, mina oma lapselastel, kui nad kord suureks kasvavad, teie Tartu Ülikooli „perre“ astuda küll ei soovita.
Ivan Makarov
MEEDIAVALVURI pikk arvamuslugu: ristiämblik krae vahel
