Reformierakond on Eesti majanduspoliitikasse toonud primitiivse mõtlemise: teeme tasakaalus eelarve, kus kulud ja tulud on võrdsed; selle saavutamiseks kärbime kulusid igalt poolt ning ikka alles jäänud aukude täitmiseks tõstame makse – ja siis saabub õitseng, kus tulud ületavad kulusid. Selles võrrandis aga on üks suur küsimärk – kui kõik pannakse kasinusele, siis kust algab pihta see õitseng?
Selline primitiivne mõtlemine on just lahkunud peaminister Kaja Kallasel, kes lubas mingil ajal valitsusjuhiks edasi jääda, et “oma poliitika vilju nautida”. Ta lootis tõsiselt, et tema ja Mart Võrklaeva absurdipoliitika ajab majanduse korda, kuid pidi vist tõdema, et majandusnäitajad aina halvenevad, uus võimukoalitsioon plaanib enesepiitsutamise jätkamist veel vähemalt kolmeks aastaks ning küpseid vilju pole kuskil näha. Nii otsustaski Kaja Kallas uutele jahimaadele siirduda, sest nagu tõestas Euroopa struktuurides töötanud ekspresident Kersti Kaljulaid, jätkupalk on seal suur ka pärast ametist lahkumist.
Reformierakonna ja tema partnerite primitiivpoliitikud ei saa aru, et majanduse taastumist ei saagi tulla, kui kõrged maksud, kärped ja kokkuhoid laostavad ettevõtluse ja rahva juba siin ja praegu. Kui mitte igal nädalal, siis paar korda kuus tulevad uudised sellest, kuidas ettevõtted lõpetavad tegevuse või tõmbavad selle kokku või kolivad sootuks välismaale ära. Need ettevõtted kaovad plusspoolelt, neid ei saa enam olema, nad ei hakka enam makse maksma, nad ei aita majanduse taastumisele kaasa – ja mida rohkem neid kokkutõmbajaid on, seda vähem on taastumisele kaasaaitajaid.
Sama on ka lihtinimestega – kui nad nüüd vaesuvad, tõmbavad kokku oma tegemisi, müüvad ära osa oma varast jne, siis on meil juures suur hulk sotsiaalabi vajajaid ja kadunud on suur seltskond maksumaksjaid. Või vähemalt maksavad nad makse vähem. Kuidas nad saavad edaspidi taastumisele kaasa aidata, kui neil pole selleks vahendeid ega suutlikkust?
Valitsus räägib nn julgeolekumaksust, mis hakkab ühiskonda samuti tühjaks pumpama. Kas on mõtet sellele loota, kui ühiskond tõmbab oma elu kokku, tarbib vähem ja niiöelda peidetud maks ei hakka seeläbi riigikaitsesse raha andma? Alkoholiaktsiisi tõstmisega koos räägitakse alati, et nüüd hakkab rahvas vähem jooma – aga kui nad lõpetavad alkoholi tarbimise või joovad vähem, siis ei anna ju riigieelarve kosutamiseks mõeldud aktsiisitõus vajalikku raha.
Sotsiaalmeedias tuuakse asjalikke näiteid, mis seostavad riigi- ja perekondliku elu. Ühes peres otsustatakse säästa, sealhulgas laste huvihariduse, reisimise, hambaravi ja muu sellise arvelt. Pere elab aastaid peost suhu, aga mis on tulemus? Laste silmaring jääb kitsukeseks, hambad lagunevad, ning kuna lapsed ei saa reisida, on nad rohkem stressis ja nii edasi – lõppkokkuvõttes on pere kokkuhoiuga hävitanud enda tuleviku. Järelikult oleks pidanud valima teise tee, leidma tasuvama töökoha, kaasama lapsed suvel raha teenimisse jne – see kõik ei ole lihtne, kuid alati on olemas alternatiivid.
Või siis näide laenupoliitikast, kus paljud tõesti ei taha laenu võtta. Aga kui peres on hetkel abikaasadel mõlemal hea töö, laenuintressid on madalad ning laenu tasumine reaalne, siis miks mitte võtta näiteks remondilaenu, et oma kodu korda teha? Eesti hoidus pikki aastaid, mil laenud olid ülisoodsad, Reformierakonna tasakaalus eelarve fetiši tõttu laenu võtmast, ometigi saanuks sel ajal laenurahaga mõndagi ära teha.
Valitsuse praegune majandus- ja rahanduspoliitika ei vii kuhugi, sest suuremastaabilise kärpepoliitikaga suretatakse välja kõik see, mis paneks hiljem aluse taastumisele. Kriis on igal pool maailmas, aga teised riigid, sealhulgas Läti ja Leedu, oskavad sellest välja tulla, Eesti puhul ei paista tunnelist mingit valgust. Suure hoobi majandusele annab rohepööre, kus kliimahüsteerias on oma riigilt võetud oma odav põlevkivienergeetika ja asemele antud kallis börsielekter – energiahinnad on samas kõige alus. Eestis tööd lõpetavad või lahkuvad firmad viitavad teiste põhjuste seas alati kõrgetele elektrihindadele.
Eesti inimesed võiks ajas tagasi vaadata – kas Reformierakonna valitsemine on kunagi mingi õitsengu kaasa toonud? Andrus Ansipi ajal oli masu, mis paiskas sada tuhat eestlast võõrsile elatist teenima. Kaja Kallase ajal on kogu riik vajunud sügavale mülkasse. Kaua võib veel oma elu primitiivpoliitikute kätte usaldada?
Uued Uudised
