in

Ei saa me läbi Lätita…

Kui Eestis on liberaalsed ja vasakpoolsed võimupoliitikud vallandanud massisisserände ja venestamise, siis lõunanaabrid lätlased on oma keele, kultuuri ja riigi püsimist märksa tõsisemalt võtnud. Nad on meist ees keele ja riigikeelse hariduse kindlustamise poolest, nad koristavad aktiivsemalt ära oma “pronkssõdureid” ja panevad paika võõraid.

Möödunud pühapäeval Põhja-Lätit külastades sai see tõestust juurde. Giidi sõnutsi austavad lätlased oma lippu väga, riiklike pühade aegu see alati väljas ja rahvas armastab kodu lipuga ehtida ka argipäeval. Meil paraku on lipp paljudel majadel puudu ka pidupäeval.

Suhtumine vene keelde on samuti teistsugune – erinevalt eestlastest ei hakka lätlane venelasega vene keeles rääkima. Vene keelt osatakse ja seda räägitakse, aga seda vaid suhtluskeelena nendega, kes muud keelt ei oska. Eestlasel tasub alati küsida kõigepealt eesti keeles ja kui lätlane on ära näinud, et tegu on naabriga, võib vene keelele siiski üle minna (kui muud ei oska). Lätlased lihtsalt ei lase vene keelel esile tungida – Eestis on see kahjuks väga tavaline, et eestlased, kes vene keelt oskavad, räägivad siinsete venelastega nende keeles – andes neile võimaluse eesti keelt mitte osata.

Läti rahvuslus tundub tõelisem kui eestlaste oma, seda on näha ka rahvapidudel, nagu nädalavahetusel toimunud folgifestivalil Valmiera kandis, kus rahvas tundus hingega rahvamuusikat nautivat. Võib-olla on eestlased lihtsalt kinnisemad? Maaleht kirjutas ka, et lätlaste jaanituli on märksa rahvalikum sündmus kui eestlaste oma, seal ehitakse jaanipäeval kodusid ja iseennast – meie läheme suurele jaanitulele, kus esineb kümneid ansambleid ja voolab õlu…

1990. aastatel ja 2000. aastate algul, kui Eesti valmistus Euroopa Liidu liikmeks saama, hoiatasid paljud, et me peaksime oma rahvuslikku keskkonda säästma, muidu oleme varsti üks hall Kesk-Euroopa maa, mida teistest ei erista miski. Kui vaadata piki Tartu maanteed Tallinnast peaaegu Koseni kulgevat logistikakeskuste ja ladude rida, olemegi me juba nagu Põhja-Saksamaa või Belgia. Lätis on üldine pilt märgatavalt omanäolisem, “eurot” paistab vähem silma.

Võib-olla tegin nüüd eestlastele liiga, sest ka meie hoiame oma riiki, kultuuri ja keelt, aga naabritega võrdlemine toob esile selle, et me oleme küll majanduslikus arengus neist ees, aga sellevõrra oleme loovutanud midagi kordumatut, eestlaslikku. Võimuseltskond “nügib” eestlasi igati, ka venestamisega, sinnapoole, et me ei oleks need, kes oleme, vaid oleksime hallid näota “eurooplased”, eriti kui meie hariduselu juhib poolvenelasest globalist, mistõttu ka noored hoolivad oma juurtest vähe ja neid kisub pigem multikultuurse hädaoru poole.

Kui mõelda sellele, et kultuuripealinna Tartu “maskotiks” said habemega euronaine ja homosuudlejad, siis riiklikul tasemel pole eesti rahvuskultuuril küll enam mingit tuge loota.

Võõrsil aga tasub käia, sest siis oskab ka kodus toimuvat paremini hinnata. Aitäh, Läti, et sa meil naabriks oled.

Jüri Kukk, toimetaja

Seegi pilt on pärit Salatsi äärest.