Ajal, mil Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 valitsus kägistab Eesti rahvast meeletu maksukoormusega, mil hinnad on laes ja majandus põhjas, on paslik meenutada aegu, kui Eestil oli valitsus, mis langetas makse, tõstis inimeste ostujõudu, suurendas ettevõtete konkurentsivõimet ja parandas riigieelarve seisu.
Viie aasta eest 1. juulil hakkasid kehtima uued alkoholi aktsiisimäärad ja meedia, kelle jaoks oli tegemist varasemalt lemmikteemaga, püüdis asjast hapukurgihooajast hoolimata kas üldse mitte rääkida või valis halvustava tooni.
„Mõistan muidugi, et sellise halvustava tooni põhjuseks on ajakirjanike suutmatus talitseda oma vaenulikkust praeguse valitsuse suhtes, kuid tahaks siiski rõhutada nelja asja,“ märkis toona rahandusminister Martin Helme. „Esiteks, oma lubaduste kiire täitmine pole poliitikas kunagi väheoluline asi. Kõik erakonnad lubasid enne valimisi aktsiisi alla tuua, see läks ka koalitsioonileppesse sisse, minu meelest on see tähtis, et suutsime ühe olulise lubaduse kohe ka teoks teha. Teiseks, küsimus ei ole mõnekümnes sendis või mõnes euros, mida õllesõber oma poearvel näeb. Küsimus on agregeeritult kümnetes ja sadades miljonites eurodes, mis läksid Eesti majandusest välja ja jäid Eesti eelarvesse laekumata. See raha Eestile tagasi tuua on väga tähtis. Kui ei mõisteta üldist kasu Eestile, siis vast saavad inimesed aru, et selle rahaga saab täita meie ülejäänud valimislubadusi. Kolmandaks aitab alkoholiaktsiisi langetamine meil saada paremini prognoosida, mis hakkab juhtuma siis, kui me soovime täita oma ülejäänud aktsiisilangetuste lubadusi. Paari kuuga peaks hakkama selguma, milline saab maksumuudatuse mõju eelarvele olema. Olen igati nõus, et elekter, gaas ja diisel on erinevalt õlust-viinast inimestele möödapääsmatult vajalikud ja majandusele palju olulisemad. Kui saame kinnitust, et maksualandus ei too kaasa olulist eelarvelaekumiste kahju, siis sellevõrra on kergem veenda skeptikuid ja kriitikuid, kes ju nüüdki ei väsinud rääkimast, et kaupmees paneb vahe tasku ja eelarvesse tekib haigutav auk. Isegi, kui aktsiisilangetus ei too olulist eelarvelaekumiste kasvu vaid mõju on nullilähedane, tasub seda ikkagi teha, sest eelarvet kahjustamata on suurendatud inimeste ostujõudu ehk jõukust. Teiste nimetatud aktsiiside puhul lisaks veel ka antud ekspordile konkurentsieelis.
Ja lõpuks tahaks öelda, et kui alkoholiaktsiisi mõõdutundetult tõsteti, siis hakkasid maksud Lätti sõitma mitte ainult majanduslikul põhjusel, vaid see oli inimeste viis näidata oma suhtumist sellisele poliitikale, mis käsitleb inimesi lollide ja kuulekate lüpsilehmadena. Tänane maksualandus on selge kuulutus, et praegune valitsus on taolise suhtumise prügikasti visanud.“
Kaks aastat hiljem jõudsime olukorda, mis on juhtinud meid Reformierakonna eestvedamisel siia, kus me täna oleme.
Martin Helme kirjutas 2021. suvesüdames nii: „Keit Pentus- Rosimannus jätab midagi väga olulist rääkimata, kui teeb ettepaneku vähendada tulumaksu veerandi või koguni kolmandiku võrra ja alles jääv summa kogu ulatuses anda omavalitsustele.
Pealtnäha maru ilus, eks? Üks inimestele arusaadav ja neid ise puudutav maks väheneb oluliselt ja omavalitsused saavad justkui kõvasti raha juurde.
Tegelikkus on paraku hoopis magedam.
Alustame omavalitsustest, kes saavad juba praegu 20-protsendisest tulumaksust ligi 12 protsenti. Nüüd peaks see suurenema 13 protsendini. See ei ole tegelikult ju väga suur hüpe või lisaraha. Valitsus saaks, kui tahaks, omavalitsuste osakaalu mõne protsendi jagu liigutada vabalt, siiani on Reformierakond arvanud, et ei saa, sest tekkiv mõnekümne miljoni eurone puudujääk riigieelarves on ületamatu takistus.
Siit jõuame järgmise probleemini. Kui tulumaksu määr langeb 13 või 15 protsendi peale, tekitab see riigieelarves 200-300 miljoni eurose augu. Millega see kaetakse?
Loomulikult mitte kärbetega, ehki võib ju seda ka rääkida. See auk täidetakse mingite uute maksudega. Millistega, seda rahandusminister meile ei paljasta.
Seega on Keit Pentus-Rosimannuse plaan tegelikult maksutõusu plaan, meile lihtsalt ei räägita veel millise ja müüakse seda maksualanduse jutuga. Aga noh, Kaja Kallas räägib ka ju lakkamatult, kuidas meie valitsus hoopis tõstis makse.
Kaks nüanssi veel.
Omavalitsuste tulu kasvab lähiaastatel niigi märkimisväätselt seoses maamaksu kasvuga, mis tuleb pärast maade hindamist.
Teiseks, reformikad on väga varmad tõstma tarbimismakse (aktsiisid, prügi, plastik, energia, transport jne), kuigi need maksud löövad valusalt just väiksema sissetulekuga inimesi. Samas tulumaksu tahavad nad pidevalt alandada, kuigi tänaste maksusoodustuste juures väikesepalgalised seda praktiliselt ei maksagi ja see maks puudutab kõige rohkem jõukamaid.
See ongi teie geniaalne maksureform? Robin Hood võttis rikastelt ja andis vaestele, Kaja Kallas ja tema rahandusminister teevad aga vastupidi.“
