in

Harri Kingo: EKRE-st lahkujate probleemid

Vaadates EKRE-st lahkujaid, näen päris mitmeid takistusi, et neist võiks asja saada. Esimene probleem – ajastus. EKRE-st lahkunud valisid ilmselt halva aja lahkumiseks – on suvi. Keegi poliitikaga ei tegele, see ei huvita hetkel kedagi. Hakata suvel, mil kõik puhkavad, mil kõik on igal pool laiali ja on poliitiline vaikelu, looma eimillestki uut erakonda, seda nullist üles ehitama – noh, see on lootusetu. Niisiis, sügisele minnakse vastu ehk ühtse sõprade kambana, võibolla formaalselt isegi erakonnana, aga poliitilisel maastikul reaalselt olematuna.

Eurovalimised olid Eesti jaoks suhteliselt marginaalse tähtsusega – meie saadikuid on 720 seas vaid 7 ja needki on laiali mööda erinevaid europarlamendi fraktsioone. Jah, meedia puhus need valimised suureks, valimiste taustal ka lahkunute lahkumised suureks ja tähtsaks, aga see õhupall on nüüdseks tühi. Alles sügisel algab Eestis taas poliitiline rähklemine, suvel valitseb vaikus ja EKRE-st eurovalimiste ajal lahkunud on sügiseks suuresti unustatud. Lahkumise skandaal neid sügisel enam pinnal ei hoia.

Teine probleem – tribüün. Neil pole tribüüni, et pildis olla. Seda erinevalt EKRE-st, kellel on tribüüniks nii riigikogu kõnepult, tele- ja raadioeeter oma saadetega kui ka internetiväljaanded. Meedia võib neile kohati ju sõna anda, sest nende abil saab vastanduda EKRE-le ja see on liberaalsele meediale magus. Selleks liberaalid ka lahkunuid ära kasutavad. Ja nad on sellega ise nõus.

Lahkunutele kõlbab vene kaart sama hästi kui liberaalidele ja nad ka kasutavad seda, kuigi see kaart on täiesti absurdne. Põlluaasa kuulates on just EKRE-le vastandumises lahkunud leidnud oma ühisosa liberaalidega.

Kolmas probleem – ideestik. Nad saavad isegi minna Riigikogu kõnepulti, aga häda selles, et neil pole, mida sealt uut öelda. Nad saavad kritiseerida ehk EKRE-t, aga neil puudub positiivne oma programm ja oma tee. Nad ei eristu EKRE-st. Neil pole ideestikku, mida esitada. Nad saavad oma ideed vaid EKRE pealt maha kirjutada. Oma sellist vaesust on nad ka ise tunnistanud – oma sõnul on nad maailmavaate poolest 1:1 sama, mis on EKRE. Omad mõtted neil puuduvad. Nad ise pole varasemalt olnud ka teab mis ideegeneraatorid. Neil jääbki üle vaid korrata EKRE-t, olla kloon.

Majandus, rahandus, sise- ja välispoliitika, tootmine, eksport jms. riigile ja rahvale oluline probleemistik – ma ei näe, et nad oleksid nendes valdkondades tugevad. Nad võivad ju välja mõelda ja õhku visata mingi oma nn. “pika plaani,” nagu E200 seda tegi, aga neid ootab siis ka E200 saatus.

Neljas probleem – liider. Neil pole karismaatilist liidrit, keda vajab iga erakond. Madison välistas, et tema võiks see olla. Ja ta ka poleks rahvale eriline magnet. Põlluaas, Ernits, Valge, ehk mõni väiksema kaliibriga tundmatu must hobune – nad ei kanna seda rolli välja. Ei kui uue erakonna organiseerijad, ei kui karismaatilised ja ideelised liidrid.

Viies probleem – raha. lahkunutel pole raha, nende grupil pole sissetulekut. Kui mõni suurärikas neile raha ei anna, siis on nad rahaliselt omadega kuival. Nad on kuival juba praegu.

Aga miks peaks keegi neile üldse raha andma? Miks peaks keegi tahtma tervet erakonda (kui oletada, et see seltskond saab erakonnaks) ülal pidada? Võtab ikka 2 – 3 valimistsüklit aega, enne kui nad saaksid näiteks koha Riigikogus. Et saavad, see on samas väga ebatõenäoline ka selle aja peale. Selline helde ärikas peaks ikka väga kõvasti maksma ja väga kaua maksma, et seda seltskonda ülal pidada. Jääb küsimus – miks seda teha, kui sellest seltskonnast midagi ei sõltu?

Ilmselt oleks tuua veelgi neid karisid, mille otsa EKRE-st lahkujad komistavad. Ajastus, tribüün, ideestik, liider, raha – see on päris piisav komplekt, et see julla põhja läheks.

Olgu aga nende üritajatega. Ma ei taha seda pisikest sõda – tegelikult vaid tiku tillukest leeki – õhutada ja suuremaks teha. Jään vaatlejaks, et kuidas nad toime saavad. Ma ise arvan, et nad ei saa.

 

Harri Kingo