Eestiski on levimas liberaalsele Läänele nii omane arvamus, et probleeme ei pruugi ollagi, on vaid “halvad” inimesed, kes “eksitavad” taipamatuid inimesi ning sellest tuleb suur jama. Tegelikult on igal sündmusel ja protsessil taust ja põhjused, nagu ka “paremäärmuslaste” populaarsuse kasvul.
BNS vahendab: “Saksa suurfirmad teatasid teisipäeval liidu moodustamisest võitluseks ekstremismiga enne Euroopa Parlamendi valimisi, kus prognooside põhjal ootavad paremäärmuslasi tugevad tulemused. Kolmekümne ettevõtte liitu kuuluvad BMW, BASF ja Deutsche Bank, aga ka pere- ja idufirmad.
“Firmad kutsuvad oma esimeses ühises kampaanias oma kokku 1,7 miljonit töötajat osalema eelolevatel Euroopa valimistel ja astuma samme, mis tõstaksid esile Euroopa ühtsuse tähtsuse meie jõukuse, kasvu ja töökohtade jaoks.”
Tööstushiidude koondumise taga on arvamusküsitlused, mis annavad paremäärmuslikule Alternatiiv Saksamaale (AfD) juunis peetavatel valimistel 15-protsendise toetuse, millega nad on koos rohelistega teisel kohal, jäädes maha vaid konservatiivide CDU-CSU liidust.
Oskustööjõu nappusega kimpus Saksa ettevõtjad kardavad, et paremäärmuslaste hea tulemus kahandab Euroopa suurima majanduse atraktiivsust võõrtööjõu silmis.
Firmade liidu hinnangul on kiiresti vananeva elanikkonnaga Saksamaal praegu täitmata umbes 1,73 miljonit töökohta, aga eelolevatel aastatel oleks vaja aastas lisaks 200 000-400 000 töölist.
Liidul on kavas sotsiaalmeediakampaania rõhutamaks üleskutset hääletada ekstremismi vastu ja kutsuda algatusega ühinema ka teisi firmasid.”
Mida sellest uudisest välja lugeda? Esiteks naiivsust – suurfirmad arvavad, et “paremäärmuslased” lollitavad inimesed ära, ilma et sellel vähegi põhjust oleks. Tegelikkus on vastupidine – sakslased näevad, et massimigratsioon on riigile toonud halbu tagajärgi ning AfD on ainus, kes sellest tõsiselt räägib ning pakub ka lahendusi. Toetus neile on toetus riigi rändepoliitika muutmisele.
Järgmine oluline moment on suurfirmade sekkumine poliitikasse, mis ei viita demokraatlikule ühiskonnale – nad kasutavad oma raha poliitiliste protsesside suunamiseks, eriti aga tööjõupoliitika mõjutamiseks, et see tooks kasu just neile.
Kolmandaks: Saksamaa sai alles 2015. aasta rändekriisiga endale üle miljoni süürlase ja muu migrandi, sinna on suundunud ka arvukalt ukrainlasi, üle Vahemere tuleb paatidega tuhandeid täiselujõus mehi (keda tahetakse millegipärast laiali sokutada, selle asemel, et nad Saksamaale koondada). Kui palju on vaja migrante sisse vedada, et küll oleks?
Tegu on surnud ringiga – sisserändajad Kolmandast maailmast toovad kaasa oma suured pered, mis tähendab, et iga töökätepaari kohta tuleb 5-6 suud laste ja vanavanemate näol, mis nõuavad sotsiaalsüsteemi abi, ning kui arvestada näiteks seda, kui palju kulutab naaber Prantsusmaa jõustruktuuridele sisserändetaustaga terrorismi ohjes hoidmiseks, siis massimigratsioon ei saa kunagi tööjõupuudust leevendada ja seejuures kasu tuua.
Mis aga puutub valimistesse, siis “paremäärmuslased”, nagu nimetatakse kõik konservatiivseid ja migratsioonivastaseid jõude, ei lollita kedagi, nad räägivad rändest tõtt, inimesed näevad, et see nii ongi, ja seetõttu nad toetavadki neid poliitilisi erakondi. Suurfirmad võivad küll rahaga oma “tõde” levitada, aga ega seepärast pussitavad pühasõdalased Saksa tänavatelt kao.
Uued Uudised
