Vahel kingib peavoolumeedia mõnele avaliku elu tegelasele Juuda suudluse. See ei ole keeruline ülesanne, sest iga tuntud inimesel, eriti kui ta esindab nõukogudeaegset põlvkonda, on olemas mitmeti tõlgendatav minevik ja tänase päeva vaatevinklist ka vastuolulised teod.
Nii meie poliitikas, äris, kultuuris ja ajakirjanduses on näiteks endisi kommuniste, ja vahel juhtub ka nii, et üks endistest suudleb teist, nagu kobra.
EPL avaldas täna Mart Kadastiku loo „Kallase ja Ansipi tülist võivad võita nad mõlemad“. See on siis vahepealse Jaak Kalju varjunimega Edasi peatoimetaja, kes kirjutas selle hüüdnime all laimavaid artikleid Eesti vabadusvõitlejate, sealhulgas Lagle Pareki ja Enn Tarto kohta. Kui täpselt 8 aastat tagasi ei oleks europarlamendi saadikul Indrek Tarandil kopsu üle maksa visanud ja ta ei hakkaks rääkima, oleks see KaKa ehk Kalju-Kadastik praegu Tartu aukodanik ja ei tea kes veel.
See, mida Kadastik arvab oma endise kompartei- ja ametikaaslase tütre (Siim Kallas oli EKP KK organi, suitseva suuga Rahva Hääle peatoimetaja asetäitja) väljavaadetest selle kena daami konfliktis väärika härra Ansipiga, on, nagu armastab väljenduda meie peaminister, täielik soga. Minge siis juba parem Kirsti Timmeri poole, las ta laotab oma (taro)kaardid – saate sama targaks, ainult selle vahega, et proua Timmer on olnud populaarne sõnaosav kommunismivaba põlvkonna saatejuht, ja naisterahvaga on igal juhul meeldivam suhelda, kui vana karvase kommariga.
Aga kes tahab lugeda iba, maksku ja üritagu noppida sealt midagi huvitavat või tarvilikku. Jõudu selles. Mina aga tsiteeriksin ainult toda Juuda lauset: „Tunnen Andrus Ansipit väga kaua ja väga hästi…“.
Kõlab pahaendeliselt. Teame-teame, kui väga kaua Jaak Kalju tunneb Andrus Ansipit ja kui väga hästi, ja kus ning mis asjaoludel õpiti nõnda tundma.
On küll nähtud ameerika ja isegi vene filme, kus kõrge poliitiku või rikka ärimehe juurde tuleb tegelane tema hämarast minevikust ja hakkab välja pressima, apelleerides tolle tõrksuse puhul avalikkusele just nii, et „tunnen teda väga kaua ja väga hästi“.
Teil oli jah tume kommunistlik minevik, aga Andrus Ansip näitas 2007. aastal, et ta on sellest tõesti lahti öelnud. Ja ka praegune reformierakonna poolt läbiviidav pandeemiasarnane Eesti venestamine oleks härra Ansipi peaministriks olemise ajal mõeldamatu. Sellises ulatuses absoluutselt mõeldamatu.
Nii et jaakkaljud võiksid jätta selle seltsimeheliku Andrus Ansipi õlale patsutamise, kirjutagu parem Jaak Jõerüüdist, Marju Lauristinist, Siim Kallasest, Toomas Sildamist. Või seal Toomas Kivimäest. Või Jaak Allikust.
Issand, see vist ei lõppe mitte kunagi…
Ivan Makarov
