Eesti on alati olnud usin lakei ja mõõdutundetult orjameelne võõraste ideoloogiate ülevõtmisel. Reipad riigipöörajad 1940. aastal ning kollaborandid ja kommunistid sellele järgnevail okupatsiooniaastail on vanemal põlvel veel hästi meeles. Üleöö muutusid punased kvislingid äkki rahvuslasteks, ärksamad neist on aga tänaseks läbi teinud meeleparanduse ning asunud kirgastunult teenima üleilmset globalismi ja kultuurimarksismust.
Nende lapsed suutsid aga sujuvalt rahvusliku ilmavaate vahele jätta ja nakatusid kohe vasakliberaalse pisikuga. Nende võikad ideed levivad takistusteta, mille viljade tunnistuseks on igasuguse parlamentaarse demokraatia ja kultuuri kadumine seadusandvas kogus, nüüd on ka kõrgeim kohtuvõim demokraatiat hävitavale klikile andud vabad käed ja indulgentsi.
Ometi oleme Saksamaaga võrreldes alles õpipoisid.
Nimelt andis Saksamaa siseministeerium, keda juhib paadunud vasakradikaal ja sotsialist Nancy Fraeser, koostöös siseministeeriumi ja siseriikliku luureagentuuriga välja juhised “äärmusparempoolsuse” välja kitkumiseks. Selle demoniseeriva nimetuse all peavad sotsid, rohelised ja liberaalid silmas mõistagi AfD-d, kelle populaarsus kasvab vasaklaste meelest hirmuäratava kiirusega.
Esmase meetmena on lihtsustatud riigiametis töötavate inimeste vallandamine. Kui seni võis riigiametnikku vallandada üksnes kohtu otsusel, siis uute reeglite kohaselt on õpetajate, politseinike ja kohtunike vallandamine seaduslik ka nn. distsiplinaarse meetmena. See ei jäta puutumata ka pensionil olevaid inimesi.
Teise tõhusa meetmena võetakse tarvitusele relvalubade tühistamine. Miljonid jahimehed ning laskesportlased peavad nüüdsest hoolega kaaluma, kas AfD liikmesus kaalub üles nende harrastuse. Loomulikult võetakse eriti piinliku hoolega vaatluse alla AfD rahastamine, milleks luuakse nn. varajase tuvastamise üksus, mille ülesanne saab olema AfD rahavoogude ja annetuste jälgimine ning tõkestamine.
Tänaste seaduste kohaselt saab valitsus sekkuda üksnes juhul, kui kohus tuvastab kahtlusaluse erakonna või rühma tegevuse vägivallale õhutamisel. Uued reeglid lubavad otsuseid langetada, kui ametkond tuvastab “potentsiaalse ohu”, samuti muudetakse võimatuks anonüümsed annetused.
Ja muidugi puistab liberaalne poliitiline režiim usinalt sotsiaalmeediat ning nuhib ilmavõrgus. Keskkriminaalpolitsei alluvuses olevat meedia “koputusosakonda” laiendatakse ja suurendatakse kodanike järele nuhkimise eelarvet. Teisitimõtlejate liikumist Euroopas piiratakse ja siinkohal ei laiene mustas nimekirjas olevaile ka Schengeni vaba liikumise reeglid.
Liberaale ajendab tegutsema paaniline hirm AfD populaarsuse kasvu ees, kaugem eesmärk on mõistagi kogu erakonna likvideerimine. Esmased tööriistad on aga näiteks nn. “äärmuslaste” tuvastamine. Abi selleks osutavad vasakradikaalidele politsei ja siseriiklik luureteenistus. Hirmu külvamine riigis annab juba tulemusi, Saksamaal võib juba kohata mõnegi restorani aknal kleebist, milles antakse ülbelt teada, et AfD toetajad ei ole teretulnud. Ametiliidud annavad koguni välja käsiraamatuid, kuidas sümbolite ja riietuse abil parempoolseid eristada, vajadusel soovitavad vasaklased tuvastamisabi saamiseks pöörduda kohaliku Antifa osakonna poole.
Kõik ülalkirjeldatud meetmed olid kasutusel III Reichis. Demokraatlik ühiskond muudeti mõne aastaga totalitaarseks režiimiks. Ajalool on groteskne komme korduda ning selle tunnistajaiks me praegu Euroopas oleme. Ja kui keegi elab soovmõtlemises, et Eestis midagi taolist ei juhtu, siis eksib. Natsirežiimi loomine on alanud, iseasi, kas me laseme sel jätkuda.
Urmas Reitelmann
